Aeg-ajalt kuuldub imestunud hüüatust, et kas keegi tänapäeval nii-öelda paberilt veel kinnisvara ostab? Ikka umbes sellise tagamõttega, et buumist on 10 aastat möödas ja kes see tänapäeval julgeb nii oma rahaga riskida. Lühike vastus on, et neid inimesi on palju. Ja rumalad või rahaasjades uljaspead pole nad kohe kindlasti, pigem võib paljudel juhtudel neid tunnustada ettenägeliku ja targa tegutsemise poolest.
Miks ikkagi paberilt kinnisvara jätkuvalt ostetakse-müüakse ja miks see hea on? Paberilt kinnisvara ostmise plussid, aga ka miinused on järgmised:
- Üle ega ümber ei saa faktist, et suur osa arendusi finantseeritakse pangalaenude kaasabil, mis tähendab, et kehtestatud on eelmüügi nõue, mida arendaja peab täitma. Eelmüügi nõude täitmine arendaja poolt on oluliseks garantiiks ka ostja enda jaoks, et hoone valmimise rahastusega probleeme ei teki ning maja saab arendaja poolt lubatud tähtajal valmis.
- Eelmüügi nõue ja paberilt müük ei ole midagi Eesti spetsiifilist ega ole siinsete susserdajate poolt väljamõeldud, vaid on praktiseeritud pikaajaliselt ka meie naabrite poolt, kus kinnisvaraturg on saanud aastakümneid areneda vaba majanduse tingimustes. Veelkord, selle hoova abil maandatakse sisemisi finantsriske ja tekitatakse kogu arendusprojekti täideviimisele kindlust. Rahvusvaheliselt tuntud meetod, mis töötab.
- Esimestel on eelis. Kes teevad projekti varajases staadiumis oma otsused, need saavad valida parimate planeeringute vahel, saavad valida sobivat korrust, mugavat parkimiskohta jms.
- Varajane ostuotsus tähendab, et maja valmimiseni on piisavalt aega ja see võimaldab ilma suurema pingeta tegeleda oma senise kinnisvara müügiga ja maksimeerida sealt saadavat tulu. Saab rahulikumalt planeerida oma rahavoogusid ja viia kogu ostuprotsess läbi nii, et stress oleks väiksem.
- Vaid hoone ehituse algusjärgus on ostjal võimalik rohkem kaasa rääkida planeeringu muudatustes, siseviimistluse ja sanitaartehnika valikus ehk kujundada oma tulevane kodu selle järgi, mis kõige enam vastab unistustele. Keda rätseplahendused ei tiivusta, need peavad leppima arendaja sisekujundaja maitsega ning iga ostja peab arvestama sellega, et naabri juurde sisse põigates vaatavad sealt vastu täpselt samasugused värvilahendused ja seinaplaadid. See ei ole mõistagi sedavõrd šokeeriv, kui presidendi vastuvõtul samasugust kleiti kohata, kuid arvestada sellega tuleb.
- Paberilt ostmine võimendub eriti projektide puhul, mis on eriti heas asukohas ning mille kõik detailid on kõrge kvaliteediga, alates arendaja enda tugevusest ja kogemusest, kuni arhitektuuri ja materjalideni välja. Maa siin planeedil on teatavasti piiratud ressurss ning kui uus kortermaja kerkib kohta, mis ostja jaoks on erakordselt atraktiivne, siis pikalt mõtiskledes võivad vaid tühjad pihud alles jääda.
- Eelöeldu ei tähenda, et ainulaadset kinnisvara tuleb silmad kinni ära krabada. Aega tuleb niipalju ikka varuda, et teha endale selgeks projekti taust ja eelkõige arendaja enda CV. Ostja võiks huvi tunda, kas arendajal on olemas varasemat kompetentsi kinnisvara arendamise või ehitamisega? Mida ütlevad arendaja kohta Krediidiinfo ja muud avalikud registrid? Kas arendamine on tema põhitegevus või ühekordne kõrvalhüpe? Milliste vahenditega planeeritakse ehitust finantseerida, kas omavahenditest, panga kaasabil või näiteks ühisrahastuse toel? Kindlasti mitte ei teeks paha uurida lisainfot ka arhitekti ja ehitusfirma kohta. Mida rohkem tausta ostja endale selgeks teeb, seda madalamad on riskid ja seda rahulikuma südamega saab ta oodata oma tulevase kodu valmimist.
