Elamuehitus ja elamupoliitika mängisid suurt rolli sel aastal toimunud Riigikogu ja kohalike omavalitsuste volikogude valimispropagandas. Nii mitmedki erakonnad pidasid hädatarvilikuks elamuehitust vähekindlustatud elanikkonna gruppidele. Väga meeldiv on tõdeda, et käsitlemisvajav problemaatika on endiselt akuaalseks jäänud.
Viimasel ajal on vähekindlustatutest nihkutud järgmistesse sektorisse. Nüüd on hakatud vajalikuks pidama elamuehitust noortele peredele ehk peredele, kes ei kuulu sotsiaalabivajajate kildkonda.
Kas on kõige õigem tee nende probleemide lahendamiseks avaliku sektori elamuehituse kaudu? Ilmne on, et munitsipaalhitusprojektid hakkavad konkureerima erasektori vastavate projektidega. Turumoonutuste ärahoidmiseks võiks läheneda hoopiski laenude soodustamise küljest.
Elamispind on niivõrd kallis asi, et seda ostetakse vaid kord või paar elu jooksul. Kalliduse tõttu on ka enamus tehinguid tehtavad laenuraha abil. Just nimelt laenuraha ongi üks komponent, mis ühendab suuremat osa omanikuasustusega eluaseme turust – olgu siis tegemist eramu või kortermaja korteriga, olgu hinnaks 400 tuhat või 400 miljonit. Kindlasti on olemas ka suur hulk inimesi, kes võivad soovikorral kohe sularahas soovitud maja hinna müüjale käe peale laduda, kuid need inimesed ei vaja enam riigipoolset tuge.
Toetust vajavate inimeste abistamine peab seisnema eelkõige riiklikus ja pankade eluasemelaenupoliitikas. Võimalikult laiale elanikkonna grupile tuleb kättesaadavaks muuta pikaajalise eluasemelaenu saamine. Ühest küljest on seda soodustavaks teguriks intressitoetus ja hüpoteekpanganduse printsiipide töölerakendamine. Teisest küljest soodustab eluasemeinvesteeringuid laenuraha tulumaksuvabastus.
Praegu on eluasemelaenu tasujal võimalik tulumaksustatavast tulust maha arvata eluasemelaenu ja eluaseme renoveerimislaenu intress. Laenuvõtmise intensiivistamiseks peavad tulumaksuvabad olema ka laenusummade põhiosade tagasimaksed. Laenu põhiosade tulumaksuvabastus suurendab märgatavalt investeeringuid eluaseme parendamiseks, mis on selle praegust kvaliteeti arvestades hädavajalik.
Omaette küsimus on ka see, kas Eesti elaniku elatustaset arvestades on õigem ehitada uus eramu, mille ülalpidamine on suhteliselt kallis. Eesti kesisele elatustasemele vastab käesoleval ajal palju paremini korterelamu, mille hooldus- ja halduskulud on eramust tunduvalt madalamad. Samuti on otstarbekas investeerida olemasoleva elamufondi renoveerimisse, kuna ka need kulutused on uusehitusest tunduvalt madalamad.
Artikkel on avaldatud 24.11.1999 väljaandes Eesti Päevaleht – http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=59444
