Renoveerimise tasuvusest

Renoveerimine energia säästmiseks ei tasu end ära. Energiat säästev renoveerimine on väga tasuv. Kumb väide on õige? Mõlemad!

Tänapäeval ei tasu hakata rääkima sellest, miks on vaja energiat kokku hoida. Palju olulisem on selgeks saada, millised tegevused renoveerimise puhul end ära tasuvad ja millised mitte.

Viimase pooleteise aasta jooksul on ilmunud mitu tänuväärt uurimistööd eluhoonete seisukorrast, nende renoveerimisest ja selle tasuvusest, nimetatagu neist olulisemaid:

  • Tallinna Tehnikakõrgkooli uuring „Renoveeritud ja vähemalt üks aasta ekspluatatsioonis olnud elamute ehitusfüüsikaline olukord“;
  • „Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga“ (Tallinna Tehnikaülikool);
  • „Eesti eluasemefondi telliskorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga“ (Tallinna Tehnikaülikool);
  • „Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasääst I“ (keskendub palkmajadele, Tallinna Tehnikaülikool).

Nendes uuringutes on põhjalikult käsitletud eluhoonete tehnilist seisukorda ja püsivust ning prognoositud nende tänapäevastele sisekliima- ja energiatõhususnõuetele vastavaks muutmise maksumust.

Hoonete energiatõhususe kriteeriumid põhinevad teatavasti Euroopa Liidu direktiivil 92/2002. Kui tutvuda direktiivi enda, mitte pelgalt selle kajastamisega Eesti õigusaktides ja ajakirjanduses, siis saame vaid sellise sõnumi: „Kui hoonet renoveerida, siis tuleb seda teha nii, et saavutataks suur energiatõhusus.“ Mitte kuskil ei öelda, et hooneid on tarvis energiatõhususe suurendamiseks renoveerima hakata.

Enamikus viidatud uuringuis väidetakse, et aastatel 1960–1990 ehitatud korterelamute ning eriti neist vanemate tehniline seisukord on muutunud selliseks, et neid peab renoveerima füüsilise säilimise huvides. Eriti käib see hoonete välispiirete kohta, mille külmakindluse kahanedes (külmumis- ja sulamistsüklite lõhkuva mõju tõttu) hakkab kiiresti kasvama taastamiseks vajalike tööde maksumus.

See tähendab, et eriti meie kliimas vajavad hooned säilimiseks korrapärast remontimist või renoveerimist. Rootsis, kus aastatel 1950–1970 ehitatud korterelamute uuendamine on ka päevakorral, loetakse põhjaliku renoveerimise välbaks 40 aastat. Selle arusaama kohaselt peaksid kõik meie nõukogudeaegsed korterelamud olema uuendatud aastaks 2030.

Eespool öeldust järeldub, et korterelamud on vaja korda teha igal juhul ning kui see töö juba ette võtta, tuleb maja muuta energiatõhusaks. Näiteks kui vanad puitaknad on omadega läbi, peavad uued aknad olema võimalikult soojapidavad.

Tõsine probleem on renoveerimise tasuvus. „Telliselamute uuringus“ jõuti järeldusele, et korterelamute renoveerimine ei tasu finantsiliselt ennast ära. Paradoksaalselt on samas uuringus peetud vajalikuks telliselamute fassaadide remontimist, et peatada nende edasist lagunemist.

Käesoleva artikli autori arvates tuleks meil lähtuda Rootsi praktikast, kus renoveerimine kui nii ehk teisiti vajalik tegevus hoitakse energeetilisest tasuvusest lahus. Kui hoone korralist kordategemist tuleb niikuinii ette võtta, peab tegema veidi ka lisakulutusi selle energiatõhususe suurendamiseks.

Lihtsa näite pakub korterelamu lagunenud välisukse asendamine uuega. Kui teha majale samasuguse ukse, nagu seal enne oli, siis kulub selleks X eurot. Kui panna aga ette tunduvalt soojapidavam uks, kulub Y eurot ning soojusenergia aastakulu väheneb N euro võrra. Eeldatagu, et mõlemad uksed peavad vastu kümme aastat. Nüüd püüdkem hinnata selle remonditöö tasuvust.

Esimesel juhul säästu ei ole, tasuvus on null. Huvitavaks läheb teisel juhul. Remont on tasuv, kui tehtud kulutused saavad tasa ukse olelusea jooksul, st et kümne aasta jooksul saadav kokkuhoid N peab võrduma uksele tehtud kulutustega: 10*N ≥ Y.

Tõenäoliselt ei leidu nii energiatõhusat ust, mis ukse olelusea jooksul end energia kokkuhoiu mõttes ära tasuks. Järeldus oleks: uut ust ei tasu paigaldada?!

Tasuvust tuleks hoopis hinnata vahe Y–X kaudu, st kulu põhjal, millest on maha arvatud „tavapärase“ uuendamise maksumus. Kui näidet laiendada välispiirete renoveerimisele, siis tuleb energiatõhususe arvutamisel arvestada selliseid kulusid, mis ületavad tavapärasele taastusremondile tehtavaid, s.o kulutusi hoone füüsiliseks säilitamiseks vajaliku fassaadikatte alla pandavale soojustusele.

Kui fassaadiruutmeetri remont ilma soojustuseta maksab hinnanguliselt 40 €/m² ja koos soojustusega 60 €/m², siis energeetilises tasuvusarvutuses tuleks lähtuda maksumusest 60–40 = 20 €/m².

Sama kehtib ka muude tööde kohta. Näiteks keskküttesüsteemi väljavahetamise puhul ei saa uute torude ja nende paigaldamise maksumust renoveerimistööde energeetilise tasuvuse hindamisel kuidagi arvesse võtta, sest roostes toru väljavahetamine ei ole energiasäästuga kuidagi seotud – seda tulnuks niikuinii ette võtta.

Teisest küljest saab KredExilt renoveerimistöödeks toetust kuni 35 % kogu tööde maksumusest, mis ongi laias laastus energeetilise lisarenoveerimise osa. Seega tuleb siit välja, et korterelamu komplekssel renoveerimisel maksab KredEx kinni kõik hoone energiatõhusaks muutmiseks tehtavad kulud.

Artikli autor on Kalle Virkus
http://www.virkus.com/kalle/

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

32 − 30 =

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!

Kinnisvarakoolis järgmisena:

15.-17.01.2019 Kinnisvara ABC