Tõusuaeg kinnisvaraturul on lõppenud, kulgeme suhteliselt ühtlases tempos. Nii võib öelda uue aasta kohta. Siiski, selles näilises rahus on omad ärritajad, millele tähelepanu pööramata ei saa jätta. 2018. aastal räägime kinnisvaraturul enam tööjõust, selle puudumisest ning üha kasvavast ehitushinnast.
See, et ehitusturg on aktiivne, pole enam uudis. Ka see, et töökäsi napib, ehitushind kasvab ning et sisserändekvoot saab täis ilmselt jaanuarikuuga, pole enam eriline üllatus. Paljud tahavad arendada, aga kõik seda enam teha ei saa. Kui riik ka hagu annab, jääb töökäsi kõige jaoks veelgi vähemaks. Masinatest rääkimata.
Eelisseisundis on ettevõtted, kes on suured või kogenud või mõlemat. Hästi läheb neil, kel portfellis etapiviisiliselt rajatavad uusarendused, sest neil on oma ostjaskonnale lisaks juba kõik masinad ja ehitajad olemas. Või siis neil, kel töö liigub sujuvalt ühelt objektilt teisele. Tõsi, heade töötegijate defitsiidist on rääkinud ka suured, kuid nende mure pole võrreldavgi väikeste tegijatega, kel küll on olemas idee, planeering ja finantseering, kuid ehitaja leidmisega läheb raskeks.
Kõigi jaoks ühiseks mureks kujuneb aga tööjõu nappusest ja hoogsast ehitustempost tingitud ehitushinna kasv. See võib sundida müüdavate ühikute lõpphinda tõstma, mis aga ei pruugi jõukohane olla kõigile potentsiaalsetele ostjatele. Üldises eufoorias on kuidagi ära unustatud, et Eesti on siiski veel alles arenev riik, mille elatustasemega on, nagu on.
Seega, uute arendusprojektide realiseerumine pidurdub. Seda saame näha näiteks Tallinnas Kalamajas, kus muidugi on ka muid faktoreid, kui vaid olukord ehitussektoris. Mingi hetk see lihtsalt pidigi juhtuma, sest vabade kruntide vähenemine asumi põhiosas, kõrgele läinud hind ja siiski oma nišilikus (mida keskklassistumine on küll kõvasti vähendanud) seavad omi piire. Vabamalt areneb ilmselt aga asumi põhihoonestuse ja mere vahele jääv ala.
Ehitamine jätkub aga „mägedel“, sest seal on palju neid projekte, mida rajatakse etapiliselt ning kus tegutsevad tugeva jõudlusega arendajad. Ka rahva eelistus nii öelda keskmise kinnisvara vastu püsib endiselt tugev.
Mujal Eestis tooksin arendusturul esile endiselt Tartut, Pärnut, aga ka Viljandit. Rahulikumad, väiksemad linnad, mis on oma olemuselt tihti stabiilsemad kui Tallinn. Muidugi oleks tore, kui ka mujal uueneks elamufond ning siin toetan kindlasti üürimaju, mida riigi toel rajataks. Hea elamispinna puudusest ei räägi vaid poliitikud, sellele vihjavad ka ettevõtjad. Loodan, et kogu üürimajade programmi vägi suunataksegi maapiirkondadesse, mitte Tallinna, kus turutõrget ei ole ning kus nagunii on enamik Eestis liikuvast rahast.
Kokkuvõttes – kriisi ei ennusta, suurt tõusu samuti mitte. Olukord ehitussektoris määrab, kuidas kinnisvaraturg järgmisel aastal elab. Palgakasv ilmselt väheneb, sest seni on see paljuski toimunud ettevõtete kasumite arvelt. Seega, kokku saavad hinnasurve all olevad uued korterid ning väheneva sisendiga ostujõud.
