Eesti elamufond vananeb ja selle kvaliteet on pärit valdavalt nõukogude ajast. Maapiirkondades, kus elanikkond vananeb ja väheneb, tekivad pooltühjad korterelamud, kus elamine muutub korteriomanikele kalliks.
Juba täna tasuks algatada diskussioon, milline võiks olla riigi ja omavalitsuste roll elamispindade turu korrastamises selles mõttes, et pooltühjaks jäänud hoonete elanike kokku kolida, mis võimaldaks mitmest räämas hoonest osad lammutada ja teise osa heakorda kaasaegseks muuta.
Elamispinnad on pärit nõukogude ajast ja kuuluvad eraomanikule
Statistikaameti andmetel on Eestis ligikaudu 660 000 eluruumi. Neist eluruumidest 4% kuulub avalikule sektorile, ülejäänu omanik on erasektor. Eesti eluruumidest 70% on pärit nõukogude ajast. Alates 1996. aastast ehk vastava statistilise andmerea algusest on kasutusloa saanud ligikaudu 50 000 eluruumi ehk alla 10 protsendi kogu eluruumide arvust.
Interpreteerides eluruumide loenduse andmeid võime öelda, et 80% Eesti elanikest elab omanikuasustuses ehk endale või lähedasele kuuluval pinnal. See tähendab, et valdav vastutus elamispinda heakorra eest lasub eraomanikel enestel.
Elamufondi probleem on amortiseerumine
Elamufondi üks suurimaid probleeme on selle amortiseerumine. Uuringud on näidanud, et nõukogudeaegsed paneelelamud kokku ei kuku. Küll on muresid nende moraalse vananemisega. Nõukogudeaegsete paneelelamute üks suurim probleem on hoonete vähene soojapidavus. Teisisõnu kulub nende hoonete elaniku igapäevasest eelarvest suur osa niigi soojeneva ilma veel soojemaks kütmiseks.
Energia raiskamise kõrval kummitab meid kortermajade tühjenemine. See ei ole vähemalt hetkel veel Tallinna ega teiste Eesti suuremate linnade mure. Väiksemates asulates on aga üha rohkem korterelamuid, mille akendes ühelgi õhtul tuled ei sütti.
Osad inimesed rändavad tõmbekeskuste suunas. Paigale jäävad elanikud vananevad ja nende arv väheneb. Nii tekkivad korterelamud, kus ainult osad korterid on asustatud. See omakorda jätab maja korrashoiukulud vähemate inimeste kanda, mis kasvatab sooja mittepidava maja elanike rahalist murekoormat veelgi.
Kasvavad kulud panevad valikuid tegema
Kulude suurenemine paneb kitsa eelarvega elanikud tegema karme valikuid remonditööde üle otsustamisel. See tähendab, et ette võetakse vaid hädavajalikud remonditööd nagu näiteks katkise akna parandamine. Kinnisvara väärtust hoidvad või elamiskõlblikuna püsimist kindlustavad tööd unustatakse rahapuudusel ära. Võimust võtab käegalöömise mentaliteet.
Tondilossidesse jäävad elama inimesed, kes vanusest, mugavusest, harjumusest või sotsiaalsetest käitumisnormidest tulenevalt ei ole valmis teisale ehk paremasse elukeskkonda kolima ja seda isegi juhul, kui samaväärset elamispinda asemele pakutaks.
Nii jääb avalikku ruumi räämas hoone, mille puhul on paratamatult oht, et see muutub varem või hiljem maja elanikele või isegi selle läheduses viibijatele ohtlikuks. Olgu nendeks ohuallikateks näiteks talvised jääpurikad, lahtised katusekivid, seintelt pudenev krohv või puudulikust korrashoiust tingitud probleemid hoone konstruktsioonides.
Renoveerimine aitab
Võimalus hüljatud hoonete tekkimise vältimiseks on nende renoveerimise toetamine. Ses osas teeb kiiduväärset tööd Kredex. Kredexi tuge kasutades on renoveeritud üle 850 elamu üle kogu riigi, mille tulemusena on elamistingimusi saanud parandada üle 60 000 Eesti elaniku.
Kui aga tegemist on ainult osaliselt asustatud elamuga, kus ühistut pole sisuliselt juhitud, pole Kredexist abi, sest üsna tõenäoliselt puudub initsiatiivikas juht, kes oleks valmis ühistule renoveerimistoetuse korraldamisega jändama. Järelikult tuleb sellistele hoonetele leida oma tee.
Lihtsa võimalusena tundub mõte kolida kaks poolenisti asustatud hoonet kokku. See võimaldaks ühe laguneva hoone lammutada, et see linnapilti ei reostaks. Alles jääva täielikult asustatud hoone puhul on võimalik elanike kulud kokku tõmmata, äkki isegi renoveerimisele mõelda.
Kui inimestel enestel on tahtmine parema tuleviku nimel aktiivselt tegutseda, teevad nad seda niigi. Kui aga aktiivsust sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel ei ole, peaks appi tulema omavalitsus või riik.
Inimeste jõuga kokku kolimine ei ole aga tänases seaduslikus raamistikus võimalik. Korterid kuuluvad inimestele korteriomanditena ja kui inimene ei soovi kodust välja kolida, on teda sundida väga keeruline.
Avada tuleb diskussioon
Arvestades, et maapiirkondade rahvastik vananeb ja väheneb on tühjade hoonete probleem kasvav. Täna ei puuduta see veel pealinna ega teisi suuremaid linnu, kuid mureküsimuse laienemine on vaid aja küsimus.
Juba täna tuleks algatada diskussioon, kas ja millistel tingimustel võiks riigil olla õigus jõuga asustada üksikuna kortermajja jääv elanik ümber selle nimel, et tühjaks jäänud hoone näiteks ohtlikuks muutumise tõttu lammutada
Kes peaks maksma sellise ettevõtmise kulud, milline peaks olema elamispind, mida ümberasustatavale inimesele vastu pakkuda? Või peaks kompensatsioon olema rahaline? Millised peaksid seejuures olema inimese võimalused kodust mitte loobuda? Üsna tõenäoliselt tuleb üle vaadata õiguslik regulatsioon, mis võiks ühel heal päeval anda ehk võimaluse näiteks Mustamäel või Lasnamäel ajale jalgu jäänud hoone lammutada, et see kaasaegsega asendada.
