Kaks aastat tagasi jõustus uus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus. Hiljuti oli mul sellega seoses kurb intsident, millest saavad õppida nii teised maaklerid kui ka esimest korda kinnisvara ostma hakkavad inimesed.
Olen üht kinnistut müünud juba mõnda aega ja viimase paari kuu jooksul on olnud kaks ostuhuvilist. Esimene oli pärit Leedust ning ta soovis Leedu ettevõtte raha eest Eesti ettevõttele kinnistut osta. Algas pikk protsess, sest Leedu ettevõte pidi Eestile tõestama raha päritolu, pidi esitama panga esindaja allkirjadega failid, kus oli näha raha liikumist, sissetulekute allikaid jne. Ehk väga palju bürokraatiat kahe riigi vahel. Leedu kodanik oli tehingute sõlmimisel kogenud ja võttis seda loomuliku protsessina. Tema jaoks polnud probleem tõendusmaterjali otsida. Kahjuks jäi aga lõpuks tehing ära, sest ostja jaoks ei olnud kinnistu päris see, mis tema visioone toetanuks.
Kuu hiljem avastas üks armas proua, et temale sobiks see kinnistu ideaalselt. Tegemist oli esimest korda kinnisvara soetava inimesega. Tal oli väga palju küsimusi Eesti seadusest tulenevate nõuete kohta, mis puudutavad kinnistul ehitamist. Seletasime üksipulgi lahti kõik kitsendused, uurisime vallast kinnitusi ning püüdsime kõik võimalikult selgeks teha, et ostjal poleks tehingu ees hirmu.
Kui tehingu aeg hakkas lähenema, saatsin notarile tehingu kohta info. Selle põhjal koostati eelleping ja edastati see nii ostjale kui ka müüjale. Viimaste aastate rahapesuprobleemide tõttu on nüüd kõik kõrgendatud kontrolli all ja ka notarid saadavad tehingu osapooltele täitmiseks vastava ankeedi. Sellel tuleb märkida, kes on tehingu tegelik kasusaaja, et ei oleks seotud tundmatuid kolmandaid isikuid. Samuti tuuakse välja riiklik taust ning peab selgitama, kust raha tuleb ja kuhu raha läheb.
Minu tegemata tööks jäi see, et ma ei rääkinud ostjale eelnevalt sellest informatiivsest ankeedist.
Kuna ta kavatses osta kinnistu oma mitme aasta säästude eest, mida ta oma töötasust oli kõrvale pannud, siis oli vaja omafinantseeringu osa notarile tõestada pangakonto väljavõtetega. Minu ostja jaoks oli see suur šokk. Ta tundis ennast alandatuna, sest ei mõistnud, miks ta peab tõestama, kust on pärit tema raha – see oli ju kõik ausal teel Eesti riigis teenitud ja pangas hoiustatud.
Juhin tähelepanu sellele, et tegemist on tavalise rutiinse kontrolliga raha päritolu tõestamiseks. Kindlasti ei soovi notar sellega kedagi kiusata ja sellel pole midagi pistmist isikliku huvi või kiusuga.
Minu klient palus notaril endal raha päritolu pangast kontrollida, aga notaril ei ole tausta uurimiseks ligipääsu kellegi pangaandmetele ega ka maksuameti andmetele. See läheks vastuollu andmekaitseseadusega.
Ostuklient oli väga häiritud, sest tema esimese kogemuse jaoks oli liialt palju infot, hirmutavaid olukordi ning mittemõistmist. Ta tundis, et teda ei usaldata. Seda vaatamata minu selgitustele, et selle ankeedi peavad kõik täitma, eriti kui omafinantseeringuks on nii suur summa. Klient ei soovinud notarile enda säästude kohta aru anda, sest tema jaoks oli see alandav, solvav ning piinlikkust tekitav.
Kindlasti oleksin saanud olukorra ära hoida, kui oleksin seda infot jaganud kohe alguses – oleksin saanud ostjat ette valmistada. Aga iga päev tehingute keskel olles ei taipa kõike välja tuua. Õppisin, et see on siiski oluline, ning loodan südamest, et ükski klient ei pea end tulevikus kehvasti tundma seetõttu, et mul jäi info jagamata.
Tahan öelda, et kui hakkate kinnisvara ostma, siis ärge kartke notaris seda kohustuslikku ankeeti – see ei ole kuidagi teie kahjuks suunatud! See on rutiinne protsess, et tehing oleks kõikidele osapooltele kahtlusteta ja turvaline. Samuti võite maaklerilt küsida, mis sinna ankeeti tuleb kirjutada. Maakleritel soovitan alati ankeeti oma klientidele mainida, et ei juhtuks, nagu minul – mu armas müüja jäi ostjast ilma ning kõik osapooled olid õnnetud.
