Uute ega ka järelturu korterite hinnakasv ei ole enam hiljaaegu kiirenenud. Järelturul on aeglustuv kasv jäänud valdavalt 3 – 6% vahemikku, mis veel mõni aeg tagasi püsis mõnevõrra kiirem just väljaspool Tallinna ja Tartut.
2018. aasta lõpust on aastane hinnakasv mitmetes piirkondades aeglustunud kõigest mõne protsendini, piirkonniti jätkub edasine kasvutempo aeglustumine. Uute korteritega tehtavate tehingute osakaalu stabiliseerumise ning ka Eesti kõige mahajäänumate piirkondade aktiivsuse kasvamise järgselt on vahepeal kasvukiirused erinevais paigus ühtlustunud, kuid seda ainuüksi ajutiselt, sest 2019. aastal võis juba täheldada Eesti väikelinnade ja Tallinna vahelise hinnadiferentsi taaskordset suurenemist. Kuna hinnakasv jääb ettevaatavalt järjest marginaalsemaks, ei ole välistatud, et periooditi näeme lähitulevikus mitmetes piirkondlikes keskustes aeglaselt alanevat hinnataset, mida on juba nii mõneski väikelinnas olnud 2019. aastal täheldada. Nii Tartus, Pärnus kui ka Tallinnas siiski mõõdukas hinnakasv kõigi eelduste alusel 2020. aasta vältel jätkub.
Eesti elamuturust moodustavad valdava osa eelmisel sajandil ehitatud hooned, mis on tänasel hetkel võrdlemisi kehvas seisukorras. Kõrge moraalse kui ka füüsilise kulumiga elamuid on pakkumisel suurel hulgal, mis on hinnakasvu kiirenemist ja üksikelamu eelistamist korterile seni tagasi hoidnud. 2018. ja 2019. aasta vältel võis sarnaselt korteriturule ka elamuturul märgata piirkonniti turuaktiivsuse alanemist, sest pakkumise maht on kasvanud nõudluse kõrval tugevalt alanenud ning pakkumishinnad kerkinud. 2020. aastal tõenäoliselt elamuturul tehingute arvu tasakaalukas langus jätkub, kuna paralleelselt on taandumas ka uusehitiste püstitamine. Erinevalt korteriturust hoiavad aga Eesti elamuturgu endiselt pigem Harjumaa välised piirkonnad. Elamuturu edasist kasvu takistavad korterituruga suhteliselt sarnased tegurid, mistõttu on mõningase viitajaga oodata ka elamuturul turuaktiivsuse piirkondliku languse süvenemist ja hinnakasvu senise kasvutempo aeglustumist.
