Meie sajandivanuses riigis on huvitava arengu läbi teinud ka kinnisvaravaldkond. Maaklerina huvitab mind, missugune oli Tallinna elamufond sada aastat tagasi, milliseid maju ehitati, eelistati osta või üürida. Tänu rohketele renoveerimisvõimalustele ja soovile olla võimalikult omanäoline on tõusnud klientidele huvi sajandivanuste hoonete ja üürikorterite vastu. Kuidas nägid välja nüüd juba ülemöödunud sajandi linnakorterid, kuhu tänapäeval soovitakse elama asuda?
Tallinn hakkas 19. sajandi teisel poolel jõudsasti laienema. Linna elanikkond kasvas kiiresti ja tekkis suur vajadus soodsa hinnaga väikeste üürikorterite järele. Tallinna kui tööstuslinna asus elama suur hulk maarahvast. Pealinn tõmbas talurahva nooremat põlvkonda, sest kapitalismi arenedes sooviti oma võimed proovile panna ja elujärge muuta. Seda enam, et maal elati suurte peredena väga kitsastes tingimustes. Iga pere soovis vähemalt ühe oma täisealisest lapsest saata linna ametit õppima või linnarahvast teenima. Nii vajasid linna tulnud rikkamad perepojad ja -tütred soodsaid üürikortereid. Ettevõtluse ja majanduse arenedes hakkas rikastuma ka eesti soost linnarahvas, kes vajas juba suuri ja uhkemaid üürikortereid. Tekkis keskklass, jõukad advokaadid, arstid, pankurid, äritegelased ja vaimueliit, kes vajasid luksuslikumaid üürikortereid oma elujärje näitamiseks.
Jõukamad ja edukamad linnakodanikud nägid aga üürimajades suurt tuluallikat. Üürimaju hakati ehitama nii ühe- kui ka kahekordseid, väga väikeste kööktubadega ja ka suuremate esinduskorteritega. Enam levinud majatüübiks sai kahekordne linnamaja, mille esimene ja teine korrus olid ehitatud ühesuguse plaani järgi. Majas oli neli korterit, ühes elas pererahvas ja teisi üüriti välja. Sarnaseid hoonetüüpe võib kohata kõigis vana Tallinna äärelinna rajoonides, Pelgulinnas, Kalamajas, Kelmikülas, Kassisabas, Uues Maailmas ja Kitsekülas, mis on tänapäeval kuulutatud miljööväärtuslikeks hoonestusaladeks.
Majade ehitusel, sisekujunduses ja viimistlustöödes kasutati kohalike puuseppade, ehitusmeeste ja maalrite abi. Toapõrandad kaeti värvitud laudadega, laed ja seinad krohviti ning värviti. Jõukamad tellisid Riiast ja Peterburist tapeedid. Levinud oli seinte katmine trafarettmaalingutega. Pea igas majas olid eriliseks sisekujundusdetailiks uhked treitud balustritega paraadtrepid ja tagasihoidlikumad püstpulkadest tagatrepid. Trepialuseid kasutati lisaruumidena, kus paiknesid sahvrid, teenijatetoad ja kuivkäimlad. Esikud praktiliselt puudusid, korterisse sisenedes astuti otse kööki või eluruumi. Toad olid läbikäidavad. Hoovi pool paiknenud köögid olid väikesed ja kitsad. Köögi uhkuseks oli suur valgetest kahhelkividest soojakapiga puuküttel pliit.
Kui vaesem elanikkond üüris endale lihtsa kööktoa või ühetoalise korteri, siis jõukam rahvas kolme-neljatoalise korteri. Linna eliit suhtles omavahel rohkem, korraldati koduseid koosviibimisi ja seetõttu pidi üks eluruumidest täitma esindustoa rolli. Lisaks söögitoale oli majas elutuba, mida nimetati võõrastetoaks või vastuvõtutoaks. Esindusruumi põrand oli kaetud parketiga, seintel ja lagedel võis näha stukkrosette. Ruumi viis sageli kahe poolega tiibuks ning aknad olid tavalisest suuremad ja kaarduvad. Toa uhkuseks oli kahhelkividest ahi. Kui söögituba asus maja õuepoolsel küljel, siis elutuba tänava pool. Söögitoast viis sageli uks verandale, kust pääses otse aeda. Mõnedes planeeringutes on köögi ja söögitoa vahel serveerimistuba. Neljatoalises korteris sai tänavapoolse sissekäigu juures asunud toa sisustada kabinetina, mis täitis rohkem esindusruumi kui töötoa rolli. Kabinetti kasutati ka raamatukogu või külalistetoana.
Pererahva magamistuba paiknes tavaliselt söögitoa taga, hoovipoolsel küljel. Magamistoas magasid täiskasvanud ja lapsed koos. Väga luksuslikes korterites võisid olla ka vannitoad, mis paiknesid köögi läheduses – seal sai vett soojendada. Pesemas käidi linnasaunas, hoovi ehitatud pesuköögis või köögis suures pesuvannis.
Tänapäeval tunneme neid kahekorruselisi ühesuguste fassaadidega ja väikeste korteritega puidust üürimaju Lenderi majade nime all. Enamik neid maju on projekteeritud Voldemar Lenderi ehitus- ja tehnikakontoris. Voldemar Lender, kellele avati äsja Politseiaias mälestusmärk, oli Peterburis insenerihariduse saanud ehitusettevõtja ja enne Jaan Poskat kaheks ametiajaks valitud (1906–1913) esimene eestlasest Tallinna linnapea.
