Eesti kinnisvaraturg on viimaste aastate jooksul teinud olulise arenguhüppe. Oleme näinud nii tõusu kui langust. Kinnisvaramulli lõhkemine näitas, et kahjuks õpime üldjuhul ikkagi oma vigadest, mitte naabrite omadest. Viimase aasta jooksul on muutunud arendustegevus taas vägagi optimistlikuks.
Kui kinnisvarabuumi ajal läks kaubaks absoluutselt kõik, mida võis kinnisvaraks nimetada, sõltumata asukohast, seisukorrast ja isegi hinnast, siis nüüd on ostuhuvilised järjest enam hakanud väärtustama asukohta.
Üldise optimismi taustal ja kinnisvaraturul tehingute arvu kasvades hakatakse taas oma võimaluste piires otsima endale sobilikku kinnisvara, olgu selleks korter, eramu, suvila või krunt.
Aeg muudab trende ja näiteks 20 aastat tagasi populaarsete suvilakooperatiivides paiknevate majakeste vastu täna puhkeesmärgil üldjuhul huvi puudub vaatamata odavale hinnale. Selliste objektide ostu põhjuseks on reeglina suvila rekonstrueerimine elamuks või suvila lammutamine ning uue elamu ehitus. Elamuturul on Tallinna lähedases piirkonnas oluliselt tõusnud Rae valla osakaal, eriti Peetri alevik, Järveküla küla ja Rae küla, põhjuseks töökohtade koondumine mitmesse tehnoparki.
Iga kinnisvara puhul saab kõik alguse asukohast, millest tulenevalt kujuneb ka maja või suvila turuväärtus. Piltlikult öeldes võime ehitada kaks sarnast maja, ühe Tallinna lähedusse privaatsele krundile vaatega merele ja teise endisse kolhoosikeskusesse nn ääremaale, kus täna puudub elementaarne eluks vajalik infrastruktuur ja töökohad. Ehitusmaksumus võib neil majadel olla isegi enamvähem võrdne, kuid turuväärtus ja likviidsus tulenevalt asukohast võib erineda kordades.
Eluaseme ostmisel või planeerimisel tuleks kõigepealt alustada asukohast ja mõelda, kas kõik elementaarne eluks vajalik on läheduses mõistlikul kaugusel olemas. Kuidas on korraldatud ühistransport, kaugel on kauplus, kool, lasteaed, arstipunkt? Täna võime tõdeda, et nii mõnedki uuselamurajooni lapsevanemad on muutunud taksoteenuse osutajaks lastele ja seda tõusvate kütusehindade taustal. Märgata võib trendi, et seni linnast eemal uuselamurajoonides elavad kodanikud üritavad müüa oma maja ja osta kesklinna piirkonda suurema korteri.
Elamule või suvilale annavad lisaväärtust privaatsus, kõrghaljastus, eramu paiknemine veekogu või metsa ääres, väärtust vähendavad asukoht raudtee, kõrgepingeliinide, tootmishoonete, elava liiklusega maantee, prügihoidla lähedus.
Asukohaga seondub ka tehnovõrkude olemasolu ja võimalikud liitumistingimused. Endistes suvilarajoonides ja vanematel eramutel on tihti vajaka elektrivõimsusest, puudub kanalisatsioon ja vee kvaliteet võib olla kõikuv. Samuti ei ole mitte igal pool lubatud puurkaevu rajamine. Esmapilgul soodsana näivale tehingule võivad hiljem lisanduda planeerimata kulud.
Võiks uurida, kas krundil ei ole toimunud pinnase reostust, kas kevadel suurveega on üleujutuse oht, kas metsas paikneva privaatse krundini viiva tee lükkab ikka talvel lahti kohalik omavalitsus või tuleb selle eest eraldi maksta, milline on lähiümbruse planeering, perspektiiv, ega uus tänav, raudtee või maantee ei hakka kulgema aia tagant?
Asukoha plussidest ja miinustest võiks rääkida ka potentsiaalsete naabritega ning võimalikku ostetavat objekti külastada nii tööpäevadel kui nädalavahetustel. Sageli ei soovi maaklerid ega omanik rääkida asukoha ega eramu puudustest ning ühtlasi saab aimu naabritest.
Praktika näitab, et valdav enamik kinnisvara oste toimub emotsioonide ajendil ja sageli on määravaks osutunud kardinate või tapeedi värv, mitte asukoht, tehnovõrkude või eluaseme terviklik seisukord.
Rain Rätt
Ober-Haus
