Läheneb suvi, mis on Eestis läbi aegade olnud populaarseks abiellumise ajaks. Kuigi veel pole Statistikaamet avaldanud täpseid andmeid 2020.a. abielude ja lahutuste statistika kohta, näitab üldine trend abielude kasvu ja lahutuste vähenemist. Võimalik, et tänane tervisekriis on mõjutanud seda näitajat.
Kui abielu emotsionaalne pool korraks kõrvale jätta, saab keskenduda abieluga seotud õiguste ning kohustuste poolele, mida on mõistlik enne lepingulisse suhtesse (ehk abiellu) astumist läbi mõelda. Üheks seesuguseks väga oluliseks teemaks on abikaasade varasuhe.
Alates 01.07.2010 valitakse varasuhe abiellumisel või abieluvaralepinguga. Kui abikaasad ei ole langetanud abielu registreerides varasuhete valikul otsust lahusvara või vara juurdekasvu arvestamiseks, kehtib neile varaühisus. Seda ka juhul, kui valik jäetakse üldse tegemata. Varaühisus seob abikaasad majanduslikult väga tugevasti, sest abielu jooksul soetatud vara hakkab kuuluma mõlemale abikaasale ühiselt. Mida aga tähendab tekkinud ühisomand ja kuidas see erineb kaasomandist? Väga lihtsustatult öeldes, saavad kaasomanikud kindla mõttelise osa varast, mida neil on õigus müüa ilma teist osapoolt kaasamata. Ühisomandi puhul oma nö mõttelist osa teisi omanikke kaasamata müüa ei ole võimalik.
On tehinguid, mille puhul abikaasa kaasamine ettevalmistusprotsessi ning tehingusse tundub väga loomulik. Näiteks ühise kodu valik ja soetamine on üheks selliseks tegevuseks, mille puhul ilmselt tegutsetakse ning käiakse ka tehingus ühiselt. Tegelikult on nii, et kui kinnisvara soetatakse omavahenditest ja laenu pole vaja võib üks osapool tehingu sõlmida üksi ilma et abikaasa nõusolek või tehingus viibimine üldse vajalik oleks. Siiski on oluline teada, et sellest hoolimata saab ka tehingus mitte viibinud abikaasast vara omanik, kui kehtib varaühisus.
Olukorras, kus omavahelised suhted pole kõige toetavamad ja usalduslikumad või ees ootab lahutus, võib esile kerkida olukordi, mille puhul ei osata arvestada, et abikaasa kaasamine tehingusse on vajalik. Kui tänapäeval kantakse varaühisuse korral abikaasad mõlemad kinnistusraamatusse omanikena ka siis, kui üks osapool tehingus ei viibi, siis enne 2010.a. tehtud tehingute korral see nii alati ei ole. Selles olukorras tuleb siiski arvestada, et isegi kui abielu jooksul ostetud kinnisvara ostis vaid üks osapool, tema abikaasa tehingu juures ei viibinud ning tema nime pole ka kinnistusraamatusse kantud, on antud vara ikkagi abikaasade ühisomand. Sellist vara müües on abikaasa nõusolek ning tehingus viibimine vajalik. Kui minna tehingusse abikaasata, jääb tehing kas toimumata või kui õnnestubki läbi viia, saab selle tagantjärele tunnistatakse tühiseks. Seda muidugi vaid juhul, kui abikaasa toimunud tehingut kahe nädala jooksul tagantjärele heaks ei kiida.
Oletagem aga ette olukorda, kus üks abikaasadest on kinnisvara saanud pärandiks või kingiks. Sel juhul ei ole tegu ühisvaraga vaid pärandi/kingi saaja lahusvaraga ning tavatingimustel saab seda müüa ilma abikaasa nõusoleku ja kohaolekuta. Alates 2015.a. omandatud kinnisvara puhul kehtib aga üks erisus, mille korral on omanikuks mitte oleva abikaasa nõusolek müügiks siiski nõutav. See on vajalik olukorras, kus kinnisvara on pere eluase või kui seda kasutab vara omanikuks mitteolev abikaasa. Notar võib nõuda seega ka lahusvara müügi korral, et abikaasa kinnitaks, et on müügiga nõus. Selleks peab abikaasa tulema notarisse kohale. Kui registritest ei selgu, et tegu oleks perekonna elukohaga, saab abikaasa sellist kinnitust edastada digiallkirjastatud vormis ilma kohale minemata.
Lisaks tehingutele kinnisvaraga, mis kajastuvad kinnistusraamatus, on veel tehinguid, mis ei kajastu kinnistusraamatus vaid äriregistris. Ühe näitena võib tuua garaažiboksi müügi kompleksis, kus on moodustatud hooneühistu. Hooneühistu puhul ei kuulu kellelegi omanikest konkreetset osa kinnistust vaid liikmelisus hooneühistus. Kinnistu omand kuulub hooneühistule. Müüakse seega liikmelisust hooneühistus ning vastav kanne ei tehta mitte kinnistusraamatusse vaid äriregistrisse. Kui tegu on abielu jooksul soetatud ühisvaraga, tuleb notari juurde tehingusse kaasata ka abikaasa.
Samuti kehtib see nõue juhul, kui müüa soovitakse ettevõtet või osa sellest. Äriühinguid asutada ning osta saab ilma abikaasata ning äriregistrisse ühisomandi kannet ei tehta (vastupidiselt kinnistusregistriga). Ettevõtte müügitehingu puhul kontrollib aga notar äritoimiku andmeid vara soetamisaja osas. Kui tegu on abielu ajal omandatud varaga ning abieluvara osas kehtib varaühisus, tuleb kaasata tehingusse ka abikaasa. Lahutuse korral aga peab arvestama, et ühisvaraks oleva ettevõtte jagamisel on abikaasal õigus poolele ettevõtte turuväärtusest. Selleks, et asutatav ettevõtte ei kuuluks ühisvara hulka on võimalik see notariaalse abieluvaralepinguga vormistada lahusvaraks. Sellise lepingu sõlmimine eeldab siiski abikaasa nõusolekut.
Kuigi abielu on lisaks emotsionaalsele liidule ka majanduslik liit, ei tasu kõige selle juures unustada inimlikkust ning hoolimist. Seda on praegusel tervisekriisis vaevlevas maailmas vaja rohkem kui midagi muud. Kui majanduslikud küsimused saavad läbi mõeldud ning arutatud, tasub fookus viia tagasi kõige olulisemale ehk inimestele endile!
