Tugev majanduskeskkond soosib ettevõtete bilansis olevate varade õiglase väärtuse hindamist. Parim indikaator vara õiglase väärtuse kohta on selle turuväärtus, mis määratakse hindamisaruandega.
Veendumaks, kas õiglane väärtus on mõistliku kulu ja pingutusega leitav, tuleks kaaluda hindamisel kaasnevat rahalist ja ajalist kulu suhtena selle tulemusena saadavasse kasusse. Näiteks, kui kinnisvara on soetatud aktiivses turupiirkonnas mitmed aastat tagasi, siis selle tänane väärtus on üsna suure tõenäosusega kõrgem, kui see oli soetamise hetkel. Kõrgem vara hind peegeldab ettevõtte bilanssi õiglaselt, ja juhul, kui ettevõte soovib kaasata võõrkapitali, siis laenu võimekust mõjutaks see kindlasti positiivsemalt.
Kaaluda tuleks ka hindamise usaldusväärsust, sest mida madalam on õiglase väärtuse hinnangu usaldusväärsus, seda väiksem on sellest infost saadav kasu aruande lugejale. Näiteks eriotstarbeliste varade (elektrijaamad, dokid, kirikud jmt) puhul ei pruugigi turuväärtuse hindamine olla võimalik ning need peaksid bilansis kajastuma soetusmaksumusega. Samas seda liiki varasid on suhteliselt vähe, sest enamus varades on turul kaubeldavad ja turusektoripõhine info on suurematel kinnisvarabüroodel alati olemas.
Aktiivne kinnisvaraturg võimaldab koguda piisaval hulgal turuinfot, et hindamistulemus oleks usaldusväärne ning annaks maksimaalse kasu aruande lugejale.
Raamatupidamise Toimkonna juhendi järgi tuleb õiglase väärtuse hindamisel kasutada ettevõtteväliste kutseliste hindajate abi, v.a juhul kui ettevõte ise omab vastava kvalifikatsiooniga spetsialiste.
