Arvad, et see on jabur pealkiri? Võimalik, kuid möödunud töönädal tõi mitmeid põnevaid uudiseid, mis seda mõtet võiks toetada. On ju ootuspärane, et kui majanduses on turbulentsed ajad, pannakse suuremad projektid üldjuhul seisma. Nii tundub kõrvalt vaadates ka kinnisvaraarenduses järsult käsipidurit tõmmatavat. Eriti kui infoväli piirdub vaid börsifirmade avalike teadetega. Avalikkusele nähtava pinna all aga toimuvad märksa põnevamad protsessid. Pole uudiseks, et praegune olukord erineb totaalselt 2007-2008 kriisi eelõhtust justnimelt üldise rahandusliku positsiooni ja likviidsuse poolest.
Kinnisvaraarendajate omavahelises suhtluses tuleb selgelt välja, et investeeringute hoogu on jõuliselt pidurdatud mitte seepärast, et raha pole, vaid ootuses, et avanevad soodsad ostuvõimalused. Paralleelselt suheldes pankuritega ilmneb, et rahastuse piiramise otsust (ei arendajatele ega tarbijatele) pole ükski pank seni teinud. Ja kuskil töötavad rahatrükimasinad kiiremini, kui Rootsi riik jõuab rahapesu eest trahve välja kirjutada. Usun, et praegune eriolukord ja selle põhjused võimendavad juba mõnda aega kestnud trende st varasema kogemuseta “arendajal” on täna ilmvõimatu oma projektile rahastust saada ning tõenäoliselt kehtib see ka kehvapoolsete näitajatega tarbijale kodulaenu taotlemisel. Ent see tundub ka ainukene potentsiaalne soodusostude tegemise koht – varasemad investeeringud, mida on võimendatud väga kõrge intressiga projekti kiire lõpetamise lootuses.
Kui suur on selliste projektide osakaal tänasel turul … pigem päris väike. Põhjuseks seesama eelviidatud trend, et pangad on juba mõnda aega suunanud oma ressursi nendele arendajatele, kellel varasem kogemus ja omapoolne likviidsus ette näidata. Kõik ülejäänud on pidanud raha kaasama alternatiivsetest allikatest, mis tähendab väikeseid summasid ja väikeseid projekte. Küllap mõni selline nüüd omale uue omaniku leiabki, kuid mõju kinnisvaraturule tervikuna pole sellel rohkem, kui taas paar negatiivset pealkirja meedias. Põhiline uute korterite maht tuleb suurtelt tegijatelt, kellel on üldjuhul ka odav rahastus (ühe erandiga ehk) ja märkimisväärne likviidsus. Nii võibki juhtuda, et kui eriolukord ja selle järellainetus on lõppenud, oleme sunnitud nentima, et praegune järsk pidurdamine on loodetud ülepakkumise asemel tekitanud kinnisvaraturule hoopis defitsiidi.
Täna on seda võimatu ette näha, sest pole selge kas ja millal viiruse peatamiseks tekitatud eriolukord reaalselt majanduskriisiks muutub. Arvestades tohutuid päästepakette nii meil kui mujal, ei pruugi seda üldse juhtuda.
