Äripindade üleküllusest, eriti kaubanduskinnisvara osas, on tänaseks räägitud juba aastaid. Ometigi juhtunud justkui midagi ei ole, ärimaa sihtotstarbega krundid on endiselt ümbritsetud kraanadega ja kõik jutud klientide puudusest tunduvad kas liialdatud või siis vähemalt ennatlikud.
Ärikinnisvara tuleviku kohta võib sõltuvalt vara liigist prognoosida erinevaid arenguid, kuid selge tundub olevat see, et globaalsete trendide vastu pole mõtet võidelda ning muutusi tuleb ainuüksi juba inimeste endi tööl käimise ja ostuharjumuste muutumisest. Seni on meediaruumis pigem domineerinud ootus, et ärikinnisvaras peab tulema mingi suurem pauk. Kas lausa kogu turul, mis mõjutab kõiki objekte või siis mõne maamärgi staatuses objekti osas, mis jääb klientidest tühjaks või mille ehitustegevus jääb lõpuni viimata. Küll aga on võimalik, et mingit ühekordset kärgatust ei tulegi ning turg suudab ise kohaneda.
Pinnad, mis ühel või teisel viisil ei sobi ärikinnisvaraga tegelemiseks, ehitatakse ümber elamispindadeks või leitakse sellele mõni muu funktsioon, kasvõi uue ooperiteatri näol. Tegelikult ei olegi selles midagi uut ning selle protsessi tunnistajaks oleme olnud juba mõnda aega – endise Lutheri mööbivabriku territooriumil asuvad nooblid korterid, Volta kvartalisse ehitatakse lofte, Fahle maja ehitati endise tselluloosi- ja paberitööstuse ehitise peale, Kivimäe saunast on saanud elegantne kortermaja. Need on vaid mõned tuntud näited projektidest, kus tühjadele ja lagunema kippuvatele hoonetele on antud uus elu.
Tõsi, need näited on küllalt ühekülgselt elamispindade suunitlusega, kuid see ei pea mitte kõigi ärikinnisvara objektidega nii minema. Väikelinnades on samuti juba aastaid ärikinnisvara omanikud pöördunud Domus Kinnisvara konsultantide poole küsimusega, et mis oleks kui mõni tühjalt seisev kauplusepind ehitada ümber näiteks korteriteks. Ja selliseid mikroprojekte, mis algavad 50 m2 suurustest pindadest, on läbi viidud juba kümneid. Iga kinnisvara sihtotstarve ei pea jääma paika aastakümneteks, vaid on täiesti mõistetav, et ajas muutuvad vajadused ja keskkond meie ümber. See, mis ühel hetkel tundus olevat hea asukoht videolaenutuse või tööstuskaupluse jaoks, ei pruugi seda olla väga kiiresti muutuvad maailmas juba kümne aasta pärast. Nii ei pruugi me ka imestada ega sellest suuremat numbrit teha, kui nüüd mõni väiksem kaubanduskeskus kinni pannakse ja sellele hoopis uus hingamine ja teine elu antakse. Nö nui neljaks pole mõtet sama rada käia, kui vahepeal on konkurentsiolukord ja kogu maailma majandus muutunud. Maksimarket Tihniku tänaval oli kõva sõna omal ajal, kuid tänaseks on sellest vaid tore mälestus ja selle omanikke võib vaid kiita, et otsustati oma tegevust lihtsalt mujal jätkata.
Sama tõehetk seisab ees paljudel poodide, väiksematel ja keskmistel kaubanduskeskustel ja teenindusasutustel, mis peavad lähiaastatel tõsiselt peeglisse vaatama ja otsustama, kes sellisel kujul ja vastavas asukohas edasi toimetada on mõtet. Kui ikka vahepeal on ümber tekkinud mitmekorruselised multifunktsionaalsed kaubanduskeskused, siis kas on mõtet nende vahel väikest toidupoodi pidada? Aga võib olla just on, sest kõik ei taha kindlasti suures kaubanduskeskuses käia piima ja leiba ostmas. Ettevõtja otsus ja turu tunnetus peavad siin andma õige vastuse.
Kõik, mis puudutab ärikinnisvara, on täna kogu kinnisvaraturul kuum. Aga see ei pruugi ilmtingimata tähendada, kuigi võib, et kuumus lõpeb tulekahjuga. Igale kinnisvarale on võimalik leida parim kasutuse otstarve ja siiani on paljude näidete põhjal see ka õnnestunud, mistõttu igast kehva kontseptsiooniga kaubanduskeskusest ei pruugi saada kurb tondiloss, vaid hoopis põneva arhitektuuri ja ajalooga ehitis, millele tuleb anda uus sisu. Samuti on reaalne, et mõne objekti asukoht ja seisund ongi selline, et targem on see anda kohaliku omavalitsuse valdusesse, kes sinna hoopis mänguväljaku, botaanikaaia või muu avaliku ruumi kujundab. Fantaasial piire ei ole ning Eestis on nupukaid inimesi piisavalt, et anda igale kinnisvara objektile uus võimalus fööniksina tuhast tõusmiseks.
