Statistika järgi on Eestis metsaga kaetud rohkem kui pool pindalast, seega võib eestlasi rahvapärase väljendi kohaselt pidada julgelt metsarahvaks. Statistikaameti andmetel elab tõelises metsas aga kaduvväike osa eestlasi. Kuidas hindavad metsa ja puid need majaomanikud, kes elavad linnades või linnade ümbruses?
Kui küsida esimeselt kümnelt vastutulevalt inimeselt, et kas nad eelistaksid osta kõrghaljastusega krunti või lagedal maal asuvat tühja elamukrunti, siis võib ilma pikalt kõhklemata väita, et kümnest vähemalt kaheksa inimest eelistavad kõrghaljastusega elamumaad. Mida teeb aga enamus nendest kaheksast inimesest, kui nad on puudega kaunistatud krundi ära ostnud? Nad hakkavad puid saagima.
Kuidas selline paradoksaalne olukord saab tekkida? Osa uljast puudelangetusest on mõistagi igati vajalik ja paratamatu, sest hooned ise vajavad ruumi ja tihedas puudesalus ehitustegevus pole võimalik. Küll aga näitab reaalne elu, et enamus värskeid krundiomanikke ei piirdu ainult ehitisaluse pindala puhastamisega, vaid puid võetakse maha nii palju kui vähegi võimalik. See on hetk, kus emotsioonide asemel hakkavad võidule pääsema pragmaatilisemad aspektid – valgust krundil hinnatakse rohkem kui pimedust, puhkamist eelistatakse rohkem kui lehtede riisumist ja nende äravedu, lillede või madalamate põõsaste jaoks vajalikku valgust osatakse väärtustada samuti kõrgemalt siis, kui esimene ring istutamist on juba tehtud. Põhjuseid osatakse välja mõelda veel kümneid. Absolutiseerida seda mõtteviisi mõistagi ei saa, kindlasti on olemas hulk inimesi, kelle arvates puud ilmestavad krunti ning pakuvad mõnusat varju nii tuule kui ka päikese eest, rääkimata teatavast väärtuse kasvust.
Puude kasvamine võtab aega aastakümneid ja müügis olevate maatükkide omanikud ei jäta seda fakti tähelepanuta ning lisavad korraliku „puude koefitsendi“ maa hinnale juurde. Aga kas kõik inimesed ikka peaksid selle hinnalisa kinni maksma, vaid võiksid südamerahus piirduda ilma kõrghaljastuseta krundiga? Puid pole siin planeedil just üleliia ja kui vähegi suurt pilti vaadata, siis saab selle haruldase ressursi säilimisse panustada igaüks kasvõi nii, et ostab endale sobiva elukoha mitte lageraie eesmärgil.
Põlluarendus on olnud Eestis pigem küll sõimusõna moodi termin, aga tegelikult pole põlluarendusi vähemalt kõrghaljastuse puudumise kontekstis põhjust maa alla tampida. Puud on justkui toredad küll suure osa inimeste arvates, aga tegelikus elus tahetakse neid rohkem näha metsas, mitte aga oma aianurgas. Arvamus ei kehti eestlase lemmikpuu kohta, milleks on elupuu. Seda viimast istutatakse ja hoitakse sama hoolsalt, nagu hoiab Mati Alaver oma saladusi. Seega tasub igal krundiostjal hoolikalt enne ostu mõelda ja kaaluda, millises elukeskkonnas ta ikka tegelikult tahab elada, kui palju on otstarbekas selle eest rahakotti tühjendada ning kui palju on ta valmis selle keskkonna säilimisse panustama.
5 kontrollküsimust elamumaa ostjale:
1.Kui olulised puud sinu jaoks tegelikult on ja kas oled nende olemasolu eest valmis rohkem krundi eest maksma?
2.Milline aiakujundus vastab tegelikult sinu unistustele? Kas pigem lihtsalt hooldatav muruplats või liikide rikas maastikuaed, kus oma koht on nii suurtel puudel kui väikevormidel?
3.Kui palju oled reaalselt valmis aia ja puude hooldamisse ise panustama või selle hooldamise eest maksma?
4.Kas oled valmis igal aastal mitmeid kordi lehti (või ka okkaid, käbisid, tammetõrusid) riisuma ja korraldama nende äravedu?
5.Kas eelistad krundil ja majas olles pigem valgust ja avarust või pimedamaid nurke ja varje?
