Erakordselt hea seis majanduses on juba aastaid mühinal kasvatanud eestlaste poolt pangas hoitava raha hulka. Samas on hoiuste suurus väga erinev ning suurel osal majapidamistest on sääste endiselt sedavõrd vähe, et ka ajutine püsiva sissetuleku kaotus jätaks nad raskesse seisu, kirjutab Eesti Panga ökonomist Rasmus Kattai.
2015. aasta lõpus ütles USA föderaalreservi juht Janet Yellen, et kiire majanduskasvu perioodid ei sure vanadusse. Sellega avaldas ta arvamust, et kui majanduses on kõik hästi ja see toimib end mulli või punni ajamata, siis pole põhjust uskuda, et pärast kasvuaastaid peab vääramatult tulema surutis. Kolm aastat hiljem on Ameerika Ühendriigid peaaegu jõudnud sõjajärgse ajaloo majanduskasvu kestusrekordini; Euroopa kasvumootor Saksamaa on eri näitajate järgi oma varasema rekordi juba purustanud või purustab selle peagi.
Kuid ükski tõusulaine ei kesta igavesti. Alates eelmise aasta teisest poolest on esile kerkinud järjest rohkem ja järjest kindlamaid märke selle kohta, et maailma majanduskasv vaibub. Mõjukamad analüüsikojad, näiteks IMF, Maailmapank ja OECD on suuremate majanduspiirkondade kasvuprognoose alandanud ja oodatav kasv väheneb järjekindlalt. Lisaks nenditakse, et risk prognoositust äkilisemaks majanduse jahtumiseks on suur. See võib tuleneda finantsturgude heitlikkusest ja kaubanduspingete süvenemisest, aga ka poliitilistest valikutest, mis võivad halvendada riigi usaldusväärsust ja rahanduslikku stabiilsust.
Ainuüksi lähitulevikule mõeldes ― Ühendkuningriik tüürib järjest suurema tõenäosusega leppeta Brexiti poole, mis tähendab väiksemat sorti kaost nii väljaastujale endale kui ka Euroopa Liitu jääjaile. Inglise keskpank ennustab, et saareriigi majandus tõmbub leppeta lahutuse tagajärjel pea kümnendiku võrra koomale. On ilmne, et see sündmus jätaks märgatava jälje ka Mandri-Euroopale.
Mis iganes toimub maailmamajanduse areenil või Euroopas, puudutab ka Eestit. Seega on igati mõistetav, et üleilmse kasvu ammendumise ja kasvanud ebakindluse tõttu on meilgi hakatud üha rohkem arutlema selle üle, et millal tuleb järgmine kriis. Asjakohasem oleks aga hoopis küsida, et kas me oleme majandusolude ootamatuks halvenemiseks valmis.
Üks näitaja, mille põhjal valmisolekut hinnata, on majapidamiste finantssäästud – ehk lihtsamalt, kui palju on inimestel mustadeks päevadeks raha kõrvale pandud. Viimasel viiel aastal on majapidamiste hoiused kasvanud keskmiselt umbes 8% aastas, st summa keskmisel pangakontol on selle ajaga suurenenud tervelt 50%. Selle põhjal võiks arvata, et inimesed on varasemaga võrreldes paremini valmis selleks, kui mingil põhjusel jääb järgmise või ka ülejärgmise kuu palgaraha saamata.
Hoiuste keskmine kasv ei anna aga paraku vähimatki aimu selle kohta, kuidas säästud ühiskonnas jagunevad. Kuid just viimane on oluline hindamaks, kui suur osa elanikkonnast elaks majandusolude halvenemise edukalt üle ja kui suur osa satuks probleemide küüsi. Kui vaadata majapidamiste hoiuseid lähemalt, siis selgubki, et seis pole kaugeltki roosiline.
Viiele protsendile majapidamistest kuulub umbes pool kõikide hoiuste mahust, mis tähendab, et pankadesse kogutud rikkus on Eesti ühiskonnas vägagi ebaühtlaselt jaotunud. Neljakümnel protsendil majapidamistest oli 2017. aasta aprilli lõpu seisuga* pangakonto(de)l varuks vähem kui 1000 eurot. Neist pooltel ehk umbes kahekümnel protsendil kõikidest Eesti majapidamistest oli säästudena pangas alla saja euro. Tõsi, neil majapidamistel on osa säästudest ka sularahas, enamasti umbes 100–200 eurot. Seega võib arvata, et vähemalt viiendik, aga tõenäoliselt suuremgi hulk majapidamistest satub kõrvalise abita toimetulekuraskustesse peaaegu kohe, kui nende igakuine sissetulek kaob või kui kulud äkiliselt kasvavad.
Tööjõunappuse ja miinimumpalga tõusu ajel on madalapalgaliste töötasu kasv juba aastaid kõrgemapalgaliste oma tublisti edestanud. See tähendab, et kehvemateks aegadeks oleksid pidanud saama säästa ka need, kes seda enne ei suutnud. Tegelikult saidki, sest kasvanud on nii suured kui ka väikesed hoiused. Muret tekitab aga see, et väga suur osa hoiustest on endiselt liiga väikesed, et lappida sissetuleku ootamatust kaotusest tekkinud rahalist auku. Küsitlusandmete järgi teadvustab üha suurem osa Eesti elanikest, et säästmine on oluline. Tegelik olukord aga näitab, et väga suur osa palkadest on ikka veel liiga madalad selleks, et igapäevakulutuste kõrvalt oleks võimalik piisavalt palju raha kõrvale panna.
Ükski prognoos Eestile ega ka meie naaberriikidele lähitulevikuks midagi dramaatilist ei ennusta, kuid nagu juba öeldud, on ebakindlust palju ja majandus võib ühel või teisel põhjusel siiski ootamatult jaheneda. Sel juhul majanduskasv aeglustub, tööpuudus suureneb, ja palgad ei kasva enam endises tempos. Pea olematu isiklik varu mustaks stsenaariumiks paneb väga paljude inimeste heaolu sõltuma riigi sotsiaalkindlustussüsteemi turvavõrgust või lähedaste abist. Inimeste endi jaoks tähendab see üsna kindlalt järeleandmist senises elustandardis, riigi majanduse jaoks aga suuremat heitlikkust, sest suur osa elanikkonnast elab endiselt peost suhu.
