Tänasel ettevaatlikul kinnisvaraturul on teisest kodust saanud eksklusiivne eelisõigus, mida saavad endale lubada vähesed, seda nii ostmise kui ka ülalpidamise seisukohast.Kinnisvarahindade tõusu tipul muutusid populaarseteks sihtkohadeks lisaks Eestimaale Hispaania ning kuldsed liivad Bulgaarias, kuhu soetati kinnisvara. See, kes majanduslanguse ajal Hispaania kodu maha ei müünud, hoiab ja kasutab seda siiani, lihtsustades – ta saab seda endale lubada. Bulgaariast ei räägi täna enam keegi.
Vaikselt, kuid stabiilselt on olemas turg nn residentkorteritele suvituslinnades Haapsalus ja Pärnus, kus ostja ootab ja eeldab arhitektuuriliselt kõrgetasemelist ehitist, kas siis uue ja modernse või ajastutruult renoveeritud maja näol. Teiseks kindlaks segmendiks on nn tudengikorterid, kus siis lapsevanemad ostavad järeltulijale Tartusse/Tallinnasse õpiperioodiks elamispinna. Mõlema puhul peetakse siiski oluliseks ka investeeringuväärtust ajas ja korteri hilisemat väljaüürimise võimalust ja selle tootlust.
Eestlasel on läbi aegade olnud soov omada suvekodu, kus kevadeti esimesi päikesekiiri nautida ning suvel pere ja sõpradega linnaelust eemal olla. Kui kinnisvaraturu kõrgajal oli suvekodu omamine staatuse näitaja, mis seisis kõrvuti Tallinna kesklinna penthouse’i ja linnamaasturiga, siis täna on ostjaskond väga teadlik ning otsused sünnivad tõsiselt kaalutletud vajadusest ja otsusest. Maakodu on täna luksuskaup, mille omamine ei ole primaarne ega eluliselt vajalik ja selle ostu annab edasi lükata paremate aegade ootuses.
Seetõttu on see turusegment täna äärmiselt aeglane. Küll aga liigub elu edasi, vaatamata üldisele valitsevale majandusmeeleolule, seega aitab suvekodude turgu elus hoida elu loomulik tsükkel – sünd, surm, kooselude alustamised ja lõppemised.
Siinkohal tooksin välja huvitavamad ostuhuvilised ja nende nõudmised pakutavale.
1. Noored loomingulised inimesed, kellel soov taastada vana talukoht ning äratada ellu vanad traditsioonid. Vähem oluline pole võimalus rajada enda peenramaa, mis tagab kontrolli, mis nende toidusedelisse jõuab. Maakodu asukoha suhtes ollakse ehk vähem kriitilised kui põlised linnainimesed, kellel tingimata peab merevaade ja liivarand olema. Otsitakse “õige tundega” kohta, mis võib olla keskmisest kehvemas seisukorras, kuid sellest tulenevalt peab olema hinnaklass vastav, see tähendab pigem soodne ja alla keskmise kehtiva turuhinna. Enamasti renoveeritakse põhjalikult, märksõnadeks on naturaalsus ja taastamine. Renoveerimine toimub pika perioodi vältel ning sageli saabki maakodust alaline elukoht.
2. Linnainimesed ehk enamasti korteriinimesed, kes soovivad omada kohta roheluses ja looduskaunis kohas. Siinkohal on kindlasti oluline kaugus pealinnast, tavaliselt peaks see jääma maksimaalselt 70-100 km raadiusesse, eelistatult siiski vähem. Maja võib olla väike, määravaks saavad mere/järve või mõne muu veekogu lähedus ning võimalikult hooldusvaba krunt. Otsustamise aluseks on alati number üks asukoht, veekogu lähedus ning alles siis hind. Siiski ei maksta keskmisest turuhinnast kõrgemat hinda, pigem jäetakse ootele ja jälgitakse müüja käitumist.
3. mingi kindla asukoha austajad, olgu selleks siis Eestimaa saared, Lõuna-Eesti kuppelmaastik, läänerannik, põhjarannik jne. Tihti on inimese otsuse taga juurte juurde naasmine ehk soovitakse omada tükikest maad kohas, kus oldi sündinud, kasvanud. Pigem otsitakse aastaid, kui tehakse rutakaid ja kiireid otsuseid, ost peab vastama üldjuhul 100% nõutavale, kompromissidele ei minda. Ostjateks enamasti jõukamad inimesed, kellel on elus saavutatud stabiilsus ja maakodu näol soovitakse ellu vaheldust tuua.
4. “unistajatest romantikud”, kellel reaalselt puudub kas majanduslik võimalus omada maakodu või ei suudeta endale piisavalt konkreetselt selgeks teha kriteeriume, mis on neile olulised. Sellisele sihtgrupile on vastupandamatu kord Saaremaa, kord kohake Lõuna-Eestis, käiakse vaatamas nii palkmaju, täiesti lagunenud talukohti kui ka modernseid ehitisi. Enamasti on tegemist hooajaliste “kinnisvaraturistidega”, kes alustavad aprillis ja lõpetavad augustis.
5. Arhitektuuriliste eripärade otsijaid. Siia kuuluvad 1930ndate puitarhitektuur, vanad palkhooned, mõisad ja nende juurde kuuluvad hooned jm. Väga teadlik sihtgrupp, võimalik, et ollakse juba mitmendal ringil, see tähendab, et omati mingit arhitektuurilist liiki hoonet, renoveeriti see ja nüüd on soov edasi liikuda järgmisse etappi, kas siis soovitakse suuremat/väiksemat projekti, nt kui enne oli puithoone, siis nüüd peaks see olema kivist (paekivi, punane tellis, maakivi) ja nii edasi.Tegemist on üldjuhul edukate inimestega, kes otsivad endale köitvaid projekte, mille kaudu enda elu muuta, tuua vaheldust ja luua uut energiat.
Ükskõik, millisesse sihtgruppi ostja kuulub, suure tõenäosusega aidatakse elule taas üks vana talukoht või laokile jäänud maja või suvila. Ajastutruult taastatud maju on külades järjest enam näha ja selle üle võime me kõik vaid rõõmu tunda.Loodetavasti maakodude omamise tendents ei hääbu siiski niipea ja tasapisi saame näha järjest enam hooldatud aedasid ja elule aidatud maju.
Artikli autor:
Annika Leet
Uus Maa
| Artikli allikas on Uus Maa |
 |
