Elamumajandus vajab pikaajalisi laenuressursse

14. oktoobril 1997. a. kiitis Vabariigi Valitsus põhimõtteliselt heaks Majandusministeeriumi elamuosakonnas koostatud dokumendi “Elamureformi analüüs ja selle täiustamise ettepanekud.” Muuseas nähti selles ette 1999. aastal 500 miljoni krooni eraldamist elamumajandusele elamureformi lõpule viimiseks.

12. jaanuaril 1999. a. kiideti valitsuses põhimõtteliselt heaks “Eesti elamumajanduse arengukava aastani 2010.” See näeb ette käesoleval aastal elamumajandusele 140 miljoni krooni eraldamist.

Vaadates aga selle aasta riigieelarvet, võime sealt välja lugeda juba tunduvalt väiksemad numbrid. Nimelt eraldatakse valla- ja linnaeelarvetele elamuseaduse täitmiseks 103 miljonit krooni, millele lisandub 20 miljonit sihtasutusele Eesti Eluase (endine Eluasemefond).

Nii peab kurvastusega nentima, et ligi aasta koostatud elamumajanduse arengukava täitmine jääb juba nende numbrite suure vahe tõttu puudulikuks, sest kõigele ettenähtule ei ole võimalik piisavalt ressursse eraldada.

Lähima kolme aasta jooksul on kavandatud munitsipaalelamufondi loomiseks eraldada 750 miljonit krooni, mille eest on plaanis luua 2500 üürikorterit, millest 1500 peaksid asuma Tallinnas. Ühe korteri hinnaks näitab jagamistehte tulemus 300 tuhat krooni, mis normaalse suurusega – 70m2 – korteri ruutmeetri hinnaks teeb ca 4300 krooni. Selge on see, et sellise hinnaga korraliku korterit ei ehita. Eriti veel seetõttu, et suuri investeeringuid vajavad ka kommunikatsioonid, mille amortiseerumisele on arengukavas samuti korduvalt tähelepanu juhitud.

Muuhulgas ei ole sugugi alust arvata, et linn või riik suudaks osutada teenust paremini või odavamalt kui seda teeb erasektor. Madalam üürimäär, mida avalikul sektoril on võimalik pakkuda, tähendab ju samas ka vähem teenuseid. Linna või riigi omanduses olevate eluruumide hoolduse kvaliteediga on paraku vaid väga vähesed tõeliselt rahul.

Samuti puutume abivajajatele üürikorterite ehitamisel kokku olukorraga, kus inimene, kes kõigele vaatamata enesega kuidagimoodi ots-otsaga kokku tuleb elab edasi oma lagunevas majas. Samal ajal sotsiaalabirahade najal asub aga elama uhkesse euroremonditud või vastvalminud hoonesse.

Eeltoodud vastuolude kõrvaldamiseks ei ole mõtet ellu viia Tallinna linnavalitsuses kohata võivat seisukohta, et linn peab hakkama ehitama. Pigem tuleb vastava hinna- ja kvaliteediklassi korterid osta turult, mis võimaldaks probleemide lahendamisele läheneda paindlikult ja ressursse säästvalt.

Suuremahulise riikliku või munitsipaalüürisektori loomine läheks vastuollu ka elamureformi põhialustega, mille käigus on Eestist loodud omanike riik. Pigem tuleb riiklikul tasemel soodustada pikaajaliste laenuvõimaluste kaudu investeeringute märgatavat suurendamist elamumajandusse, kuna räämas ja lagunevad hooned, mida võime kohata igas linnas ja vallas, lausa janunevad selle järele.

Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!

Kinnisvarakoolis järgmisena:

Planeerimisseaduse ja ehitusseadustiku uus rakendus- ja kohtupraktika