Uute korterite hinnad on langustrendis, tehingute arv langeb ja müügiperioodid pikenevad. Kas sellisel turul maaklertasud suurenevad? Või maaklertasud hoopiski vähenevad? Ilmselge on, et turu kardinaalsete muutuste tingimustes maaklertasud stabiilsena ei püsi.
Senini reklaamivad maaklerfirmad maaklertasude suuruseks reeglina suurusjärku 3 kuni 5 protsenti vahendatava vara väärtusest. Praktiline elu on näidanud, et kiirete müügiperioodide tingimustes aasta-kaks tagasi võis 5-protsendilist maaklertasu näha vaid maakleri parimates unenägudes. Pigem jäid maaklertasud 2-3% suurusjärku. Mõningatel eritingimustel veelgi allapoole ja erandujuhtudel siiski ka ülespoole – kõik sõltus sellest, millised teenused täpsemalt vahendustasu sisse kuulusid või ei kuulunud.
Nüüd kui müügiperioodid pikenevad ja maaklerite tööjõuressurssi jääb justkui üle võiks arvata, et on olemas surve maaklertasude alanemiseks. Loogika lihtne – kui maakleril tööd ei ole, siis on ta valmis pakkuma oma teenuseid madalama hinna eest. Nii nagu korterite ülepakkumine on viinud korterite hindade langemiseni,
See loogika päris siiski paika ei pea. Erinevalt ülepakkumise rohkel turul pakkumisesolevatest korteritest on maakleritel võimalik turul oma suunitlust muuta. Vägagi tõenäoliselt lahkub 2008. aasta jooksul kinnisvaraturult terve hulk maaklereid – neid, kes soodsa turukonjunktuuri tingimustes on maakleriks hakanud.
Turule jäävad tegutsema alles „tõsised tegijad” ehk need, kes maakleri tööd enda kutsumuseks peavad. Vähesemate oskustega maaklerite turult lahkumisega nö. keskmine maaklerite professionaalsuse tase tõuseb. Professionaalid nõuavad suuremat töötasu. Seega on loogiline, et tõuseb ka nende maaklerite poolt nõutav teenustasu.
Pikenevad müügiperioodid ei anna samuti võimalust maaklertasude alandamiseks. Esiteks ei tähenda pikem müügiperiood seda, et maakler peaks müügitehingu läbiviimiseks vähem tööd tegema. Vastupidi – kindlasti peab pikema perioodi jooksul tööd tegema varasemaga võrreldes rohkem. Teisest küljest tuleb pikemate müügiperioodide ajal vahendatavat objekti pikemalt reklaamida – see jälle tähendab maaklerile täiendavaid kulutusi.
Reklaam ei ole maakleri ainus kuluartikkel. Lisaks reklaamile tuleb teha enam telefonikõnesid (suurenevad telefoniarved), tuleb teha rohkem objekti külastusi (transpordikulud suurenevad), tuleb kasutada parimaid oskuseid ja müügitehnikaid (koolituskulud suurenevad).
Rasked ajad elamispindade müügi turul tähendavad ka seda, et kinnisvaraomanikud peavad optimaalse ajaga tehinguni jõudmise nimel enam oskusteavet kaasama. Teisisõnu tähendab see seda, et kinnisvaraomanikel, kes ise maaklerteenuse turul ei tegutse, on turul raske ise kinnisvara müüa. Seetõttu peavad nad professionaalse teenuse saamiseks pöörduma maakleri poole. Ja siit nõudlus maaklerteenuse järgi tõuseb.
Mis siis kokkuvõtteks. Kokkuvõtteks võib kindlalt väita, et rasked ajad mõjuvad maaklerteenuse turule korrastavalt. Ühest küljest lükatakse turult minema maaklerid, kelle põhioskuseks on kirjavigadest kubiseva kuulutuse portaali panemine. Nende asemel hakkavad tooni andma kinnisvaramaaklerid, kelle töö kohta laituse asemel kiitust kuuleme. Ehk siis suurenevad maaklertasud, mis annavad kinnisvaraomanikele põhjust nõuda senisest märksa kvaliteetsemat teenust.
