Aktiivne diskussioon äsjaavatud ja turule üha juurdetrügivate kaubanduskeskuste teemal on tõstatanud küsimuse kaubanduspindade ülepakkumisest. Jooksevkonto defitsiiti uurinud teavad lausa kriisist kõneleda ning meenutavad paralleelidena 1997. a. sündmusi kolinal kokku kukkunud Eesti õhukest aktsiaturgu.
Turg on alati täis
Mõni aasta tagasi räägiti büroopindade ülepakkumisest. Hinnad tõepoolest langesid ja jõudsid enam-vähem samale tasemele, kus need on tänaselgi päeval. Superhea äri muutus heaks äriks. Tänaseks on see ainult oskajatele veel hea äri. Vaatamata pankade toonasele ja tänaseni püsivale umbusule, mis uute kontorikomplekside finantseerimise osa näidatakse, on uusi büroohooneid kerkinud ja kerkimas. Mõni näide – Toompuiestee 33, Roosikrantsi 2, Liivalaia 13/15, Tartu mnt. 18, Estonia pst. 1/3, Maakri 23A jne.
Enne Radissoni valmimist räägiti, et Eesti hotelliturg on 120% täis. Ühtegi hotelli juurde ei mahu ja uue hotelli ehitamisse investeerimine on võrreldav raha põletamisega. Mis aga välja tuli – hoopis hotellid olid täis. Mitte küll 120% – näiteks Viru hotelli täituvus 2001. a. oli 71, St Barbara 79%. Ja uusi hotelle mahtus turule üsna mitu.
Mõned näited äsja avatud või kavandatavatest hotellidest – Tallinnas Viru2, Vana Wiru hotell, Oru hotell; Tartus London; Pärnus Tervise veekeskuse hotell, Koidulapark; Kuressaares hotell Georg Ots; Viljandis Grand Hotel jne.
Turg on tõepoolest vanemaid ja uuemaid kaubanduskeskusi täis. Arvestades kohalike sissetulekut ja ostujõudu, siis ei päde võrdlused põhjamaade elaniku kohta kaks korda suuremast kaubanduspinnast. Kuid kas see on kriis, et mõni lokaalne ebaselge kontseptsiooni valinud lähikauplus peab täna või homme uksed kinni panema või tegevuses ümber orienteerima?
Kindlasti jäävad elujõuliseks suured kaubanduskeskused (Kristiine, Rocca al Mare, Järve, Sikupilli – viimast mõjutab oluliselt Linstow projekt). Linstow projekt õnnestub samuti ja seda just tänu mastaabile. Suurus annab võimaluse turunduskuludeks, mis veelgi enam pisitegijate kliente omale haarab. Suured kaubanduskeskused tõmbavad endiselt magnetina rentnikke, mõnes kaubanduskeskuses on juba täna üks kaupleja mitu samaprofiililist müügipunkti avanud.
Kaotajad ei ole ka nurgapealsed leiba ja piima müüvad lähikauplused – neil on oma hinnatundlik, kuid kiirelt kaupa nõudev klientuur olemas. Kodulähedane esmast kaupa pakkuv äri jääb omas niðis edasi tegutsema.
Praegune kasvav kaubanduspindade hulk tähendabki seda, et midagi peab kardinaalselt muutuma. Muutused puudutavad nö. boksikaubandusele orienteeritud “kaubanduskeskuseid”, mida on Tallinnas igas linnaosas.
Suuremad ja maksujõulisemad kauplusteketid sinna minna ei taha. Need, kes on läinud, trügivad minema. Väikesed tegijad seevastu ei suuda aga rahvavoo juurdetõmbamiseks vajalikku nomenklatuuri pakkuda. Tekkib nokk-lahti-saba-kinni olukord.
Iga keskkonna vähimatki muutust võib hea fantaasia korral käsitleda kriisina. Seniste heietuste taustal võib järgmiseks ennustada elamuehituse “kriisi” – eeldatavasti lõpeb käesoleval aastal 10 aastat kestnud elamispinna ehituse langus. Tark arendaja võtab kriisi-jutud teadmiseks, samuti ka reaalse turu nõudluse ja pakkumise. On ju tõelise kriisi ainsaks ette teadaolevaks tunnuseks selle ootamatus.
Turg korrastub
Lõpuks on kaubanduskeskuste ja kaubanduspindade turg jõudnud tasemele, kus edasi mängivad professionaalid. See on turu korrastumine, mitte kriis ega mull.
Turule tegutsema jäävate professionaalide ülesanne on luua igale keskusele oma unikaalne ja selgelt teistest eristuv kontseptsioon. See on nägu, mis saab olema põhjuseks, et mitmete teiste hulgast klient just selle kaubakeskuse valib. Oluliseks muutuvad kaubanduskeskuse turundustegevus – kliendilehed, lojaalsusprogrammid jms.
Kriisi teemadel jätkavad need, kes on teinud oma kaubakeskuse kontseptsioonis valesid valikuid – vale asukoht, valed müüjad vale kaubaga. Või need, kes ei suuda tänastele turu nõudmistele ümber orienteeruda. Ülejäänutel pole karta midagi.
Artikkel on avaldatud 15.10.2002 väljaandes Äripäev –
