Olulisim turusektor on lao- ja tootmispindadele suurusega 400-500 ruutmeetrit, kus üürileandjad on valmis konkreetse üürniku jaoks tegema investeeringuid. Aja jooksul on konkurents üürileandjate vahel tihenemas. Selle käigus tekib üürileandjatel ka väiksemate pindade juures valmidus investeerida konkreetse objekti kvaliteeti ja/või varustusse, et muuta see potentsiaalsele üürilevõtjale vastuvõetavaks.
Lao- ja tootmispindade turg areneb kooskõlas muu kinnisvaraturuga tihedas konkurentsis professionaalsuse suunas. Üha raskemaks muutub spetsiifilise oskusteabeta laiahaardeliste maaklerite töö erialaseid teadmisi nõudval lao- ja tootmispindade turul.
Jätkub Tallinna laienemine naabervaldadesse, kus kinnisvara on odavam ning juurdepääs parem, kuid tihtipeale tuleb vajalike kommunikatsioonide väljaehitamisse investeerida enam kui linnapiirides Seega ei kaota Tallinn oma tähtsust lao- ja tootmispindade turul. Endiselt jääb enamus ärist Tallinna-keskseks.
Karmistuvad euro-nõuded sunnivad paljudes, täna eeskätt toiduainetega tegelevates lao- ja tootmispindade omanike tegema valikud kinnisvara kaasajastamise ja üüriärist loobumise vahel. Lao- ja tootmispindade väljaüürimisest loobumine ei tähenda, et kinnisvara ei peaks kaasajastama – tegevust ümberprofileerides tuleb ruumid ikkagi vastava tegevusala kaasaja nõuetele vastavaks viia. Tänaseks on Eesti kinnisvaraturg piisavalt arenenud, et nõuda kvaliteetset kaupa igas turusektoris.
Lao- ja tootmispindade hinnad jäävad endiselt samale tasemele. Hinnatõusuks põhjust ei ole, samuti ei ole näha, miks peaks üürihinnad langema. Samale tasemele jääv üürihind üldise kinnisvara ostu-müügihinna taseme tõusu taustal nõuab üürileandjate oskuslikku tegutsemist kasumliku majandamise nimel.
Artikkel on avaldatud 13.01.2003 väljaandes Äripäev –
