Põhiteemad
- Eesti jõuline 4%ne majanduskasv viimasel kolmel aastal toetab sissetulekute lähenemist euroala keskmise suunas.
- Eesti on järjest enam muutumas ELi tööjõule huvipakkuvaks valikuks ja see aitab leevendada kõige olulisemat tööturuga seonduvat probleemi – üha suurenevat oskustööjõu puudust.
- Eesti SKT elaniku kohta oli 2017. aastal ligikaudu 79% ELi 28liikmesriigiga võrreldes (ostujõu pariteedi alusel), olles esmakordselt samaväärne Portugali näitajaga, kuid siiski veel kaugel keskmisest tasemest.
- SKT kasv on ületanud ootusi ja suutnud siiani hästi vastu seista üha ebasoodsamatele oludele väliskeskkonnas, suurenedes 2018. aastal aastatagusega võrreldes 3,9% (2018. aasta IV kvartalis 4,2% aasta võrdluses). Seda kasvu toetas sisenõudlus, aga ka eksport.
- Tänavu SKT kasv juba pidurdub, jäädes alla 3% piiri. Selle peamiseks põhjuseks on majanduste jahenemine euroalal ja Põhjamaades, globaalsed kaubanduspinged ja geopoliitilised riskid.
- Kaugemat tulevikku silmas pidades asub Eesti teelahkmel, milliseks kujuneb täistööhõivele lähenedes investeeringute valik? Prioriseerimine ja keskendumine meetmetele, mis soodustavad majanduse pikaajalist kasvupotentsiaali, võiksid edendada sissetulekute kestlikku lähenemist euroala keskmisele ja aidata lahendada mitut tulevast demograafilist probleemi. Peamiseks valikuks see, kas investeeringute tasakaal kaldub rohkem taristuprojektide (betooni) poole või jääb edaspidiste põhivalikute hulka rohkem investeeringuid inimkapitali?
- Võttes arvesse käimasolevaid üleilmseid tehnoloogilisi ja digitaalseid muudatusi, on Euroopa silmitsi üha keerulisemate väljakutsetega, mis on seotud kasvava üleilmse konkurentsiga. Majanduse kasvuvõimekuse arendamiseks tuleks teha ennekõike investeeringud teadus- ning arendustegevusse, haridusse (sh eestikeelne haridus, täiendav fookus loodus- ja reaalainetele sh digioskustele), eakate hooldusesse suunatud sotsiaalteenustesse ja nutikasse taristusse (sh digitaalmajandusse ja tarkadesse linnadesse).
Eesti jõuline 4%ne aastane majanduskasv viimasel kolmel aastal toetab sissetulekute jätkuvat lähenemist euroala keskmise suunas
Viimase kümne aasta jooksul on Eesti astunud suuri edusamme väikese sissetulekuga riigist keskmise sissetulekuga riigiks muutumisel, mis hakkab alles nüüd kajastuma kõrgemates riigi krediidireitingutes. Pärast ELiga liitumist ja tööturgude ühendamist laenas Eesti alguses õiglase osa oma elanikkonnast teistele arenenumatele Euroopa riikidele. Minevikus aset leidnud väljarände põhitegur oli eelkõige märkimisväärne elatustaseme erinevus. Sellele järgnes üsna pea, aastatel 2007–2009, üleilmne suur majanduskriis, mis tõstis töötuse määra 2010. aastal koguni 17%ni.
Kriisile järgnenud euroala keskmisest kiiremate kasvuaastate toel on sissetulekute tase märkimisväärselt paranenud lähenedes juba Lõuna-Euroopa riikidele. Siiski on euroala sissetulekute keskmise taseme saavutamiseni ees veel pikk tee. See võimaldaks kasutada senisest suuremal määral keskmisest kõrgema sissetulekuga ELi oskustööjõudu, mis aitaks tasakaalustada tööturu vajadusi.
Üldiselt on väliskeskkond olnud viimastel aastatel Eesti avatud majanduse jaoks vägagi soodne, sest peamine eksporditurg, euroala, on suhteliselt jõuliselt taastunud. Eesti majanduskasv, mida veab üha tugevamalt sisenõudlus (tarbimine), on saavutanud viimasel kolmel aastal korraliku 4%se keskmise reaalkasvu määra. Selline kasvutempo on viinud meie väikeriigi koos teiste Balti riikidega euroala kiirema majanduskasvuga riikide etteotsa.
Eesti on järjest rohkem muutumas ELi tööjõule huvipakkuvaks valikuks
Sissetulekute pikaajalise ühtlustumise tagamine on keeruline ülesanne, mis peaks tuginema enamjaolt konkurentsivõime, innovatsiooni ja tootlikkuse arendamisel ja sellest saadaval ekspordi lisandväärtuse kasvul. Et lahendada mitut keskpika väljavaatega tööturuprobleemi (näiteks elanikkonna vananemine) kiiremini kasvavates, kuid ikka veel järele jõudmisega tegelevates riikides nagu Eesti, on sissetulekute konvergentsi jätkumine euroala keskmise suunas otsustava tähtsusega.
Oskustööjõu puudumist nimetatakse üha sagedamini Eesti äriühingute kasvuplaanide põhitakistuseks. Majandustsükli hilises faasis on konkurents oskustööjõu nimel suurem kogu maailmas. Euroala tööturg on juba jõudmas küpsemasse seisundisse, sest töötuse määr (2019. aasta jaanuaris 7,8%) ei ole enam kaugel kriisieelsest tasemest. Selle tulemusel muutub just oskustööjõu puudus paljudes euroala riikides üha teravamaks probleemiks seda-enam majanduse dünaamilisemates valdkondades, näiteks inseneeria, IKT või meditsiin.
Ühe olulise verstapostina oli Eesti SKT elaniku kohta (ostujõu pariteedilt) 2017. aastal 78,7% ELi 28 liikmesriigiga võrreldes. See tähendab, et esmakordselt on Eesti tõusnud võrreldavale tasemele mõnede euroala lõunariikidega nagu Portugal, kes olid Eestist kaugel ees 2004. aastal, mil riik ühines ELiga.
Eesti keskmine brutopalk on tõusnud märkimisväärsed 58% alates aastast 2011, mil tööturg hakkas tänu ekspordi ja investeeringute taashoogustumisele üleilmsest majanduskriisist taastuma. Sellest tulenevalt on keskmine kuupalk tõusnud 830 eurolt 2011. aastal 1310 euroni(mediaanpalk on ligikaudu tuhat eurot) ning ka ärisektoris on kasumid kasvanud.
Peale selle on tasakaalustatud majanduse elavnemisega kaasnenud erasektori säästude jõuline suurenemine ja valitsuse konservatiivne eelarvepoliitika. Viimane ei tohiks olla küll üllatus, kui võtta arvesse eelarvedistsipliini, mis on sügavalt juurdunud juba 1992. aastast, mil Eesti võttis kasutusele omavääringu. Tänu sellele on Eesti valitsussektori võlg praegu üsna mõõdukas – 8% SKTst (2018. aastal III kvartalis euroalal 86,1%) ning see peaks veelgi vähenema.
Riikides, kus tööturg on jõudmas küpsesse arengufaasi ja läheneb täielikule tööhõivele, eksisteerib alati risk liigseks palgakasvuks, mis võib keskpikas arvestuses kahjustada konkurentsivõimet. See ei ole aga täna kaugeltki Eesti üldine makromajanduslik probleem, sest (ajutisi) märke „ülekuumenemisest“ on näha vaid mõnes üksikus sektoris, kus tugev nõudlus jätkub. Näiteks läheneb ehitussektor oma võimekuse piirile ja seega võib selles sektoris olla suurem surve kasumimarginaalidele.
On märkimisväärne, et viimasel kolmel aastal on palgakasvu tempo püsinud kooskõlaline majanduse nominaalkasvu määraga (7,5% aasta võrdluses). Majanduse elavnemise ühe märgina kogub palgakasv hoogu ka paremate tulemustega euroala riikides. Peale selle on Eesti tööturu eeskirjad Euroopa standarditega võrreldes paindlikud ja minevik on näidanud, et üleilmse majandustsükli pöördudes võib palk liikuda ka allapoole aidates majandusel kiiremini kohaneda.
Eeldame, et palgakasv järgib ka edaspidi ligilähedaselt majanduse nominaalkasvu. See avaldab tööstusharudele positiivset survet vajalike konkurentsivõimet arendavate struktuurimuudatuste tegemiseks, et kohanduda üleilmsete suundumustega, mis hõlmavad innovatsiooni, uute tehnoloogiate kasutuselevõttu ja nutikat spetsialiseerumist. Lisandväärtuse pikaajalise suurenemise tagavad paljuski just pakkumisega seotud meetmed, näiteks digiteerimine, automatiseerimine, investeeringud inimkapitali jne.
Märkimisväärse saavutusena on sissetulekute lähenemine EL keskmisele avaldunud juba elanikkonna kasvus, mis on aset leidnud neljal järjestikusel aastal. Elanikkonna kahanemine on nüüd pöördunud selgelt kasvuks, sest tagasiränne ja välistööjõud (sealhulgas ka EList) rahuldab üha suurenevat tööjõu nõudlust.
Rändesaldo on andnud viimasel neljal aastal positiivse panuse elanikkonna kasvule. Nimelt ületas sisseränne Eestisse 2017. ja 2018. aastal väljavoolu vastavalt 5200 ja 6100 inimese võrra, millega kaasnes märkimisväärne 0,45% suurune keskmine elanikkonna kasv aastas. Võõrtööjõu hulk on tegelikult suurem, sest statistiliselt on keeruline arvestada üha aktiivsemalt kasutatavat renditööjõudu (hinnanguliselt koguni 20 000 inimest või 3% töötajate koguarvust töötas eelmisel aastal lühiajalise lepingu alusel). Peale selle jõustas Eesti hiljuti mitu tööturu reformi, mis hõlbustavad ka väljastpoolt ELi tuleva oskustööjõu (kelle palk on vähemalt kahekordne keskmine) juurdepääsu. Dünaamilistes suurema lisaväärtusega ja ekspordile orienteeritud tööstusvaldkondades, näiteks IKT, inseneeria jne., vajaliku tulevase oskustööjõu parim täiendav allikas on just Eesti ülikoolides käivate välistudengite üha suurenev hulk.
Viimase kolme aasta jõuline majanduskasv 2019. aastal juba pidurdub, jäädes alla 3% piiri
Vaatamata kõikidele väljakutsetele väliskeskkonnast, sh kaubanduspinged ja globaalse kaubanduse kasvu aeglustumine, oli 2018. aasta kokkuvõttes Eesti jaoks hea kasvuga aasta. Majanduskasv aeglustus mullu üksnes mõõdukalt, langedes 2017. aasta jõuliselt 5%-lt aastases võrdluses 2018. aastal 3,9%ni.
Eesti majandus ületas ootusi ka aasta lõpus, sest IV kvartalis oli veel üks 4% (aasta võrdluses)ületav kasvuspurt. Vaatamata aeglustuvale kasvule euroala töötleva tööstuse ja teenuste sektoris, kasvasid Eestis viimases kvartalis mõõdukalt nii eksport kui ka investeeringud.
Eesti 2018. aasta kiire 3,9%ne SKT kasv ettevaatavalt aeglustub järgides üldist mõõdukamat kasvutrendi välisturgudel, ja väheneb 2019. aastal alla 3% piiri. Selle peamiseks põhjuseks on majanduste jahenemine euroalal ja Põhjamaades, globaalsed kaubanduspinged ja geopoliitilised riskid. Seejuures parim kasvuväljavaade on hea palgakasvu ja aeglustuva hinnakasvu toel eratarbimisel, eksport ja investeeringud kasvavad mõõdukalt ja on enim mõjutatavad heitlikkust väliskeskkonnast.
2019. aastal põhiliseks majandusteemaks kujuneb nihe mittesünkroonsest majanduskasvust sünkroonselt mõõdukama üleilmse majanduskasvu suunas, sest riskid tulenevad globaalse kaubanduse aeglustumisest ning hoo raugemisest arenenud ja arenevates riikides.
Eesti on jõudnud teelahkmele
Võttes arvesse suuremat üldist ebakindlust üleilmses majanduses ja kaubanduses esinevaid takistusi, on kohane küsida, kas viimaste aastate reformid ja majandusedu, mis on toonud meid lähemale täielikule tööhõivele, viivad meid kogu ühiskonnaga sama kiiresti edasi järgmisesse etappi meie helges tulevikus?
Nimelt on tulevaste üleilmsete tehnoloogiliste ja struktuuriliste muudatuste puhul, mis toimuvad kiiremini kui kunagi varem, sageli nii, et tööturgude õigeaegne ettevalmistamine ei ole olnud piisavalt edukas. Neid tegureid, mis mõjutavad jätkusuutlikku majandusarengut, on üha enam esile tõstetud erinevatel majanduslikel ja poliitilistel foorumitel (sealhulgas hiljutisel Davosi majandusfoorumil). Vastust ootavad paljud keerulised ja otsesed küsimused selle kohta, kuidas saavutada kaasavam ja jätkusuutlikum pikaajaline majanduskasv kümme aastat pärast majanduskriisi. Eesmärk võiks olla tööjõu nõudluse ja pakkumise kahjutoova ebakõla vältimine ning reformid, mis aitavad saada maksimaalset tulu tulevikumuudatustest (sh tuleviku tehnoloogiast, teaduse arengust). Just tööturgu puudutavad probleemid ning inimkapitaliga ja üha enam ka tervishoiuga seotud investeeringute puudus on osa algpõhjustest, mis on andnud alust hiljutisele populismi esiletõusule. Eesti majandussaavutused on selgelt seotud tugeva ühendatud Euroopaga ning hästi toimivate ja õiglase üleilmse kaubanduse eeskirjadega.
Tundub, et majanduste ees on täna vastutuult rohkem kui pärituult. Majanduskasv oleneb suuremal määral tootlikkusesse tehtud investeeringutest, kuna tööhõive kasv aeglustub ja ka välisturgudel on tagasihoidlikumat kasvutempot oodata.
Eesti majandus on teelahkmel, sest vastuseid ootavad küsimused selle kohta, millist liiki investeeringuid ja struktuurireforme vajatakse enim, et teha järgmine hüpe helgemasse tulevikku? Uus üleilmne tehnoloogiline võidujooks (nt 5G võrguga seotud võimalused, tehisintellekt ja robootika, suurandmete töötlus, geneetika, personaliseeritud meditsiin, targad linnad jne) toob tõenäoliselt kaasa hulgaliselt ettevõtete ühinemis- ja ülevõtmistehinguid, mille tulemusel moodustatakse uusi liitusid, sest vajalikud arendus- ja teaduseelarved on sageli liiga ulatuslikud ka suurte Euroopa ettevõtete jaoks. Üleilmne konkurents tiheneb Aasia (Hiina) kui majanduslikult ülivõimsa piirkonna esilekerkimisega.
Väiksemate riikide, näiteks Eesti, ärivaldkonnas domineerivad mikro- ja väikeettevõtjad, kelle kapital ja teadusuuringute eelarve on piiratud. Arvestades olemasolevate investeerimisressursside piiratust, seisab ees mitmeid pikaajalise väljavaatega seotud ja lahendamist vajavaid küsimusi, mis puudutavad majanduse optimaalset struktuuri. Näiteks võib tuua esile küsimuse, kas piiratud ressursside juures on majanduslikult mõistlik suunata toetusi laiapõhjaliselt võik keskmisest rohkem ressursse valikuliselt kõrgema lisandväärtusega ja eksportivatesse nišivaldkondadesse, et saavutada suhteline eelisseisund üleilmastuva ekspordi alal. Paljud Euroopa riigid on määranud kindlaks harud ja eelisvaldkonnad, mis on nende riiklikes strateegilise konkurentsivõime kavades tähelepanu keskmes. On selge, et investeeringuteks mõeldud vahendeid napib ja prioriteete tuleb paratamatult seada. Eesmärgiks võiks olla pikaajaline, jätkusuutlik ja kaasavam majanduskasv, mis lähtub globaalse konkurentsivõime arendamisest ja mille puhul väärtustatakse keskkonda.
Täistööhõivele lähenemisel suureneb oluliselt võõrtööjõu osakaal ja seejuures tuleb välistööjõudu sujuvalt lõimida Eesti ühiskonda (mis vajab märkimisväärseid investeeringuid eesti keele oskuse omandamisse). Võimalik nimekiri struktuurilistest probleemidest, mida tuleb sissetulekute ühtlustumise jätkumiseks lahendada, on pikk ja sellekohased reformid ei anna tõenäoliselt lühiajalist kasu. Alternatiivne võimalus on riiklikud stiimulid, mis keskenduvad vähem ekspordi konkurentsivõimele ja tööturu arengule ning põhjustavad praegustes oludes kiirema lühiajalise majanduskasvu, aga ka liiga kõrge inflatsioonimäära, töökohtade ümberpaigutamise siseturule jne, avaldades vähest mõju pikaajalisele majanduskasvule ja jõukusele.
Kui majanduse peamiseks kasvumootoriks on erasektor, siis riik saab toetada arengut paljuski soodsa ärikeskkonna ja kitsaskohtade kõrvaldamise (sealhulgas ülereguleerimise vähendamise, inseneride piiratud pakkumise suurendamise jne) kaudu.
Majanduse lisaväärtuse kasvu panustab Eestis üha enam IKT sektori uus esiletõus. See haru koos digiteerimise ja uute tehnoloogiate aktiivsema kasutuselevõtuga muudes valdkondades, näiteks töötlevas tööstuses, võib veelgi suurendada lisandväärtust elaniku kohta mis vajalik elatustaseme kasvuks. Teadmistepõhisele nutikale majandusele üle minnes on võimalik võtta kasutusele vähem kapitalimahukad, vähem piiratud loodusressurssidel ja rohkem inimkapitalil tuginevad teenusekesksed ärimudelid, mida on võimalik laiendada, et jõuda üleilmse kliendibaasini.
Lisavahendite suunamine riigi toel varajase faasi ja kõrgema riskiga alustavate ettevõtete rahastusse ja omakapitali avab potentsiaalselt uksed uutele novaatorlikele äriideedele ja -mudelite juurde, mida osaliselt õnnestub rakendada hiljem ka muudes traditsioonilistes majandusharudes.
Lihtsustatult öeldes tähendab teelahkmel olemine otsust selle kohta, kui palju olemasolevatest investeerimisressurssidest suunatakse valdavalt sisemajanduse edendamisse (4-realised maanteed, ehitised jne) ning kui palju tulevaseks ekspordituluks vajaliku intellektuaalse kapitali ja teadusmahukate valdkondade eelisarendamisse. Skype on täiuslik näide investeeringutest inimkapitali ja globaalse haardega innovatsiooni. Ettevõtete digitaliseerimine ja uute tehnoloogiate aktiivsem kasutuselevõtt suurendada veelgi teenuste ekspordi osatähtsust, mille suunas liigub üha rohkem majandusi. Ei ole vaja mainidagi, et kiiremini kasvav teenustest saadav eksporditulu tasandab varuga kaubandusbilansi puudujäägi toetades majanduse välistasakaalu ka jõulise tarbimise kontekstis.
Võttes arvesse käimasolevaid üleilmseid tehnoloogilisi ja digitaalseid muudatusi, on Euroopa riigid, sealhulgas Eesti, silmitsi üha keerulisemate tuleviku väljakutsetega, mis on seotud üleilmse konkurentsi kasvuga. Majanduse pikaajalist edu tagavad investeeringud tuleks teha ennekõike teadus- ning arendustegevusse, haridusse (sh eestikeelne haridus, täiendav fookus loodus- ja reaalainetele sh digioskustele), vajaduspõhisesse sotsiaalhoolekandesse ja nutikasse taristusse (majanduse digitaliseerimisse, mis on aluseks tulevastele tarkadele linnadele).
Investeeringute optimaalne tasakaal kaldub sel juhul tõenäoliselt rohkem inimkapitali tehtavate investeeringute poole ja vähem traditsioonilise taristu poole (mis kahtlemata samuti panustab pikaajalisse heaolu kasvu, kuid vähemal määral), et saavutada suurem sissetulek elaniku kohta ning teadmistepõhine, innovatsioonile tuginev ja sotsiaalselt kaasav majanduskasv. See on ühiskond, kus hoolitsetakse ka kõige nõrgemate eest. Pikaajalise, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu retsept kätkeb endas struktuurireforme, mis toovad kaasa tootlikkuse lähenemise euroala keskmisele. Muudame Eesti paremaks.
