Minu käest on korduvalt küsitud küsimust stiilis: „Mu vanaema/ema, tädi jne. tahab oma korteri mulle anda, kuidas me seda teeme?“
Kõigepealt tuleb välja selgitada, mis on sellise omandist loobumise soovi põhjus ning alles seejärel saab anda soovitusi tehingu vormi osas. Alljärgnevalt käsitlen mõnda enamlevinud olukorda ja nende võimalikke lahendusvariante.
Üldjuhul on kinkimissoovi põhjuseks mõne lähisugulase soov vabastada sugulased tülikast pärimismenetlusest. Soovitakse korter või maja ära anda mõnele oma pärijale, et vältida kinkija surma järgset asjaajamist pärandi vormistamisega. Kui isik soovib temale kuuluvast omandist loobuda põhjusel, et vältida pärandi vormistamisega seotud asjaajamist, siis on seda võimalik teha kahel viisil: a) vormistada kinkeleping või b) teha testament.
Kõige lihtsam viis isiku eluajal omandi tasuta üleandmiseks teisele isikule on kinkelepingu kaudu. Kinkeleping peab olema notariaalses vomis ning ilma notari tõestamiseta tehtud kinnisasja kinkeleping on tühine. Kinkelepingu tegemisel peab tähelepanu pöörama sellele, et kui kinkija soovib kingitavat eluaset kasutada kuni oma elupäevade lõpuni, siis peab koos kinkelepinguga kandma kinnistusraamatusse ka isikliku kasutusõiguse kinkija kasuks. See tähendab seda, et kuigi formaalselt kuulub kinnisasi nüüd uuele isikule (kingisaaja), siis eelmisel omanikul on õigus seda asja kasutada kuni oma elu lõpuni. Kui vormistada ainult kinkeleping, siis võib tekkida olukord, kus kingisaaja ei luba kinkijal enam seal elada või müüb selle edasi kolmandatele isikutele, kes tõstavad kinkija sellest eluruumist välja.
Tähelepanuta ei saa jätta ka võlaõigusseadusest tulenevat kinkija õigust kinkelepingust taganeda juhul, kui kingisaaja on tema suhtes üles näidanud jämedat tänamatust. Jämedaks tänamatuseks on näiteks olukord, kus vanaema on lapselapsele kinkinud korteri ja vanaema loodab seal korteris elu lõpuni sees elada aga lapselaps sunnib ta sealt lahkuma või teeb tema elu selles eluruumis võimatuks. Kui isiklikku kasutusõigust vormistatud ei ole, siis ainsaks võimaluseks säilitada vanaemale tema korter on taganeda kinkelepingust põhjusel, et lapselaps on tema suhtes üles näidanud jämedat tänamatust.
Kui isik ei soovi võtta riski ja enda eluajal temale kuuluvat kinnisvara ära kinkida aga tal on soov oma surma puhuks teha korraldusi selle vara osas, siis kõige loogilisem viis oleks teha testament.
Testamendiga saab isik määrata, et kas kõik või mingi osa tema varast läheb tema surma korral üle ühele kindlale isikule. Seega, kui vara omaniku soov on välistada pärijate võimalikud tülid teemal kes ja millist vara pärib, siis juba enne oma surma saab pärandaja teha testamendiga korraldusi, kes pärijatest millise asja või kui suures osa pärandist endale saab.
Testamenti on võimalik teha nii kodus kui ka notaris. Kui vähegi võimalik, siis soovitan teha notariaalne testament, sest see kehtib piiramatult kuni uue testamendi tegemiseni. Koduse testamendi kehtivusaeg on piiratud 6 kuuga selle tegemisest alates ning suhteliselt tülikas on kogu aeg seda aega meeles pidada ning regulaarselt testamenti uuendada.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kinkelepingu eelistamine testamendile või vastupidi on maitse küsimus. Mõlemaga on võimalik tagada tänase omaniku õiguste jätkumine ka tulevikus ning otsuse kinkelepingu sõlmimise või testamendi tegemise osas saab võtta vastu kõiki konkreetseid asjaolusid kaaludes.
Alan Biin
Vandeadvokaat
Advokaadibüroo HETA Biin & Pihlakas
Artikli allikas: http://www.heta.ee/blogi/
