Jagan täielikult Tõnu Toomparki seisukohti (“Korterite üüripiiri kaotamine ajab majaomanikud üürnikega tülli”, EPL 24.1.).
Sooviksin lisada vaid seda, et kui turumajanduse muudes valdkondades kehtib reegel – kui Mersut osta ei jaksa, osta odavam auto, siis kinnisvara puhul seda justkui ei eksisteeriks.
Siiski on paljud sundüürnikud sattunud elama suurtesse “eestiaegsetesse” korteritesse (mis omal ajal oli neile suur õnn), mille üüri on raske täismahus maksta. Samas eksisteerib ju võimalus kolida väiksema pinna peale ja ka pisut äärelinna poole. See teeks lihtsamaks ka üüri tasumise.
Maksujõulisemad üürnikud liiguks siis jälle omakorda kesklinna poole. Lõpuks leiaks kõik endale sobiva suuruse ja hinnaga eluaseme.
Võib ju küsida, et kas siis vahepealsel ajal, kui toimuvad suurmanöövrid, elavad kõik kolimisautodes?
Vastus on “ei”, sest lugedes ajalehtedest üürikorterite pakkumise kuulutusi, saab selgeks, et turg pakub küllaldaselt ajutisi manööverpindu. Omamoodi on mul kahju inimestest, kelle kallis elukoht on osutunud kellelegi teisele kuuluvaks. Kaugeltki kõik ei ole seotud ka küüditamiste ja koostööga okupantidega.
Samas ei saa riik panna selle ülekohtu eest vastutajaks eraomanikku, kes peab oma kannatuse, raha ja tihti ka tervise (närvid) hinnaga maksma kinni riigi sotsiaalpoliitika puudujäägid.
Riho Kruuv
