Eile kinnitas Tallinna linnavalitsus detailplaneeringu, mis annab rohelise tule Lasnamäele Eesti suurima kaubandus- ja meelelahutuskeskuse rajamiseks. Kinnisvaraanalüütiku Tõnu Toompargi hinnangul sõltub uute kaubanduskeskuste edu nende võimest eristuda ülejäänud turul.
«Kaubanduspindade konkurents on väga tugev. Samas ostujõudu nii palju ei ole. Kui keskmine palk suurenes 8,8 protsenti, siis see on küll korraga palju, kuid mitte piisav selgitamaks, miks kaubanduspinda nii palju on ja juurdegi planeeritakse,» märkis Toompark.
Pikka edu ei ennusta Toompark neile kaubanduskeskustele, kes pole suutelised leidma oma niši eristumaks ülejäänud turust. «Kui olemasolevatest kaubanduskeskustest tehakse koopiaid, siis sel pole mingit mõtet. Kuskilt peaks tulema uus kvaliteet. Tore oleks, kui see seostuks meelelahutusega, et kaubakeskuse külastajal oleks seal midagi peale poodlemise lisaks teha.»
Põhjuseks, miks Eestis on kaubandus üha enam koondumas suurtesse keskustesse, peab Toompark siinse mujal traditsioonilise tänavakaubanduse (kaubanduspinnad elumajade esimestel korrustel, avatud tänavale – toim.) puudumist. «Statistikas näib tõesti, et Eestis on kaubanduspindu ühe elaniku kohta meeletult palju, kuid kui meid võrrelda lähinaabrite Soome ja Rootsiga, siis seal on tänavakaubandusel üsna tähtis roll ning n-ö suurde kompotti neid pindu ei arvestata.»
Samas leiab Toompark, et kaubanduskeskustes tühju pindu ei tähelda, mis viitab sellele, et soov keskuse katuse all kaubelda on kaupmeestel täiesti olemas. «Sattusin mõni päev tagasi Mustika keskusesse kell 1 päeval, kus oli parkimiskoha leidmine väga keeruline. Võiks arvata, et jõuluhullus pole veel hoogu sisse saanud, aga juhtunu tõestas vastupidist,» illustreeris Toompark näitega kaubanduskeskuste populaarsust.
Spekuleerides selle üle, milline kaubanduskeskus peaks uute kaubanduspindade lisandumisel oma uksed sulgema, ütles Toompark, et näpuga näitama ta ei hakka. «Raskem on neil keskustel, kel on puudu oma imago või mingi selline eriline nišš. Kui vaatame Rocca al Mare ja Ülemiste keskusi, siis need on niivõrd suured, et sarnaselt pankadele võiks nende kohta kasutada fraasi too big to fail. Viru keskus on kesklinnas tõenäoliselt kõige parema asukohaga ja neid toetavad turistid ka rasketel aegadel, kes sealt poolkohustuslikus korras läbi jalutama peavad. Kui aastaid tagasi oli üks keskus teise koopia, siis täna on üha rohkem näha eristumist ja eks see olegi edu võti püsima jäämisel.»
Oma selge niši leidnud keskustest, mille kohta on siin-seal kuulda olnud selgeid skepsisenoote, kas need keskused sellisel kujul üldse püsima jäävad, toob Toompark välja Solarise ja Järve keskuse.
Peterburi tee veerde planeeritav Pro Kapitali arendus tundub Toompargile arendajaid silmas pidades korraliku know how’ga. «Planeeritav keskus tahetakse siduda tekkiva transpordisõlmega. Teatud mõttes võib see uus keskus aga n-ö suppi lahjendada, teisest küljest – kui suudetakse kvaliteeti juurde tuua, siis on see igati tervitatav. Kui tulevikus võtta suund Ülemistele, siis samas piirkonnas on igaühele midagi – Sikupilli, Ülemiste ja Pro Kapitali kaubakeskus.»
Üks omaette teema on aga kaubanduskeskuste laienemine. Toompargi sõnul lähtutakse siin põhimõttest «Ma laiendan praegu, siis on teistel raskem turule tulla».
Kas kesklinna võiks olemasolevatele kaubanduspindadele lisa oodata või kas neile üldse ruumi on, siingi peab Toompark oluliseks eristumisvõimet. «Kui on hea asukoht, turistidevoo sees, mis paneb turistid sunnitult sealt läbi astuma ja kui sel kõigel on veel mingi eriline lisaväärtus, siis kahtlemata võib selline keskus veel südalinna ära mahtuda.»
Rivo Veski, reporter
Tarbijahinnaindeksi muutus oli 2013. aasta novembris võrreldes oktoobriga -0,4% ning võrreldes eelmise aasta novembriga 1,5%, teatab Statistikaamet. Nii kuu- kui ka aastamuutust mõjutasid enim eluasemekulutused.
„Kes maksab maakleritasu?” ei ole küsimus, mida üürnik või ostuhuviline maaklerilt just igapäevaselt küsiks. Me oleme ju kõik harjunud lugema kuulutusi, kus üüri- või müügikuulutuse juurde on lisatud, et maakleritasu maksab üürnik või ostja. On selge, et tegemist on levinud praktikaga, kuid autori arvates mitte kõige õiglasema lahendusega antud küsimusele.
