SEB: Mis päästab majanduse kui töökäsi napib?

SEB PankKui inimesi napib, peab kasvama tootlikkus. Ent vaatamata ettekuulutustele, et tehisintellekt ja robotid meid peagi tööta jätavad, on tootlikkuse kasv arenenud majandustes viimasel kümnendil hoopis tugevalt aeglustunud. Erandiks pole ka Eesti – kuid just tootlikkusest sõltub meie lähiaastate majanduskasv.

Tootlikkuse kasv on aeglustunud

Tööjõunappus on majanduskasvu piiramas nii siin kui mujal maailmas. OECD riikides on töötus alanenud madalaimale tasemele alates 1980ndast aastast. Eestis on töötus küll veidi kõrgem eelmise buumi madalpunktist, kuid tööga hõivatud rahvastiku osakaal on ajaloolise rekordi löönud ammu ja küündib nüüd kõige kõrgemate sekka kogu Euroopa Liidus. Isegi kõige optimistlikumat stsenaariumit uskudes, saab lisanduva tööjõu panus majanduskasvus olema edaspidi napp. Seetõttu peaks jätkuva arengu nimel paranema oskus olemasolevaid ressursse paremini ära kasutada ehk majanduskeeli tootlikkus.
Tehniliselt mõõdetakse tootlikkust töötajate palkade ja ettevõtete teenitud kasumite summa jagamisel töötajate arvu või tehtud töötundidega. Kui suudame sama koguse töö juures rohkem teenida, oleme olnud nutikad, tootlikud. Kuid tootlikkusega on kummalised lood – selle kasv on majanduskriisi järel kängu jäänud. Kui Euroala riikides kasvas töötleva tööstuse tootlikkus perioodil 1997-2006 keskmiselt 3,5% aastas, siis aastatel 2013-2016 kõigest 1,7%. Veelgi drastilisem on olukord USAs, kus majanduskriisi eel ulatus tootlikkuse kasv 4,5%ni aastas, pärast 2013. aastat on keskmine kasv olnud aga ümmargune null. Seda paradoksaalsem, et meediat täidavad pidevad meeldetuletused sellest, kuidas tehnoloogia kohe-kohe meie elu pea peale pöörab, tehisintellekt ja robotid meid tööta jätavad.

Katseid tootlikkuse aeglast kasvu selgitada on tehtud mitmeid. Ehk kõige levinum neist on nö „mõõtmisvea“ teooria. Paljud viimase kümnendi innovaatilistest lahendustest on andnud inimestele juurde väärtust, mille püüdmine SKP statistikasse on raskendatud. Lisaks ei kipu uued kasvule orienteeritud ärimudelid kasumlikkusest hoolima ja põletavad hoopis innukalt investorite raha, lubades selle korvata kauges tulevikus, kui on võidetud piisav turuosa. Kuidagi ei saa mööda vaadata ka kriisijärgse ajastu leebest rahapoliitikast, mis on hoidnud intressikulud ülimadalal – ka selliste ettevõtete jaoks, kelle äriplaan on ammu muutunud ajaloomuuseumi materjaliks. Kui normaalsete turutingimuste korral ei suudaks ettevõte toimida, siis kunstlikult madalad laenamiskulud aitavad „zombil“ hinges püsida, samas kui midagi uut ei suuda ettevõtte majandusele lisada ja olematu on nii kasumimarginaal kui palgatase. Välja on käidud ka tööjõu tees – ühelt poolt on arenevate riikide tööturule lisandunud kolmandatest riikidest pärit migranttööjõudu, kelle nõrk hariduslik ettevalmistus üleliia tootlikes harudes rakendumist ei soosi. Teisalt on mureks tööjõu vananemine, sest ea kasvades kipub vähenema ka inimese tootlikkus.

Eesti käib muu maailmaga ühte jalga

Muu Euroopaga võrreldes pole Eestis tootlikkuse kasvuga lood nii halvad. Viimased võrreldavad andmed 2017. aastast näitavad, et tootlikkus töötaja kohta oli selleks ajaks Eestis kasvanud 2010. aastaga võrreldes 11%. Euroala riikide keskmine näitaja oli sama perioodi jooksul tõusnud vaid 5%. Teisalt on kriisijärgne tootlikkuse kasv olnud ka meil hoopis teist masti kriisieelse ajaga. Perioodil 2000 kuni 2007 suurenes tootlikkus koguni 52% võrra. 2010. aastaga võrreldes on nii mõnigi riik suutnud meist tootlikkuses ka kiiremini kasvada, alustades Balti naabritest Lätist ja Leedust. Suhtelisel skaalal on Eesti kasvurada olnud siiski õige ja ei saa öelda, et viimaste aastate jooksul oleks midagi olulist tegemata jäetud. Teisalt on ühe töötaja kohta teenitav lisandväärtus – kasumi ja palga summa – Eesti ettevõtluses endiselt väga väike. Eriti silmapaistev on see tööstuses, kus paljud ettevõtted ongi keskendunud kitsalt tootmistegevusele ja on keerukama, kuid paremini tasustatud müügi ja turundustegevuse jätnud väljaspool Eestit asuvale emaettevõttele või tellijale. Seetõttu pole imeks panna, et võrreldes eeskujudega Soomes või Rootsis, suudab keskmine Eesti tööstusettevõtte luua ühe töötaja kohta kasumit ja maksta palkasid 5 korda väiksemas summas. Hirmutavalt suur vahe tähendab samas, et oma suhtelise positsiooni parandamine ei tohiks üleliia suur raketiteadus olla.

Joonis 1. Tootlikkuse kasv Eestis ja euroalal, 2010. aasta = 100.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

− 3 = 3

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!

Kinnisvarakoolis järgmisena:

Korteriühistu raamatupidamine ja majandusaasta aruande koostamine