Üürileandjad tavapäraselt loomi ja lapsi ei armasta, vähemalt üürileantavas korteris mitte. Koduloomad võivad kehva hooldamise puhul jätta ruumidesse spetsiifilise lõhna, samuti võivad nad lõhkuda mööblit või määrida seinu.
Professionaalse üürileandja peaks mõtlema rahale. Kui korteri üürnik soovib kodulooma pidada ja ta on valmis selle loa eest tavapärasest rohkem maksma, peab üürileandja kaaluma, kas lisasumma katab võimaliku riski.
Kahjude hindamine on keeruline
Probleem tekib aga kahjude puhul nende hinnastamisega, kui kassiomanik oma karvakera küünejälgi millekski ei pea, kuid üürileandja kurja inimesena nahkdiivanit täiesti rikutuks hindab. Seetõttu tasub destruktiivsete emotsionaalsete vaidluste vältimiseks üürileandjal loomapidajaid pigem vältida.
Kui aga üürileandja leiab, et ta aktsepteerib üürniku loomapidamist, siis tasub üürilepingusse selgelt ja ühemõtteliselt sisse kirjutada, et üürnik vastutab tema kodulooma laastamistööde tagajärgede eest.
Vastutus on olemas niigi, kuid lepingusse kantava ja üleräägitava lisapunkti eesmärk on üürniku moraalselt pisut rohkem distsiplineerida.
Riskid maandab korrektne üleandmise akt
Teine, mis üürileandja erilise hoolega peab läbi viima, on vara üleandmise akti vormistamine. Üleantava vara kvaliteet ja kulum tuleb erilise täpsusega fikseerida, et hilisemates võimalikes vaidlustes trumbid enda käes hoida.
Vara üleandmise-vastuvõtmise akti juurde on võimalik lisada fotod üleantavast-vastuvõetavast vallasvarast ja selle seisukorrast. Pildid aitavad hästi vara seisukorda kirjeldada.
Loe rohkem praktilisi nõuandeid, kuidas eluruumide üüriäris edukas olla käsiraamatust “Korter üürile – närvesööv hobi või rikkuse allikas?“, mille autorid on kinnisvaraanalüütik Tõnu Toompark ja jurist Evi Hindpere.
