Odavad üüripakkumised (vähem kui 2000 krooni kuni 3500 krooni kuus) ei jõua üldjuhul kinnisvarabüroodesse, üürileandja leiab ise kuulutuselehtede ja tuttavate abil sellistele pindadele üürniku. Üürihindadele on praeguses turusituatsioonis tõusuruumi ainult kvaliteedi parandamise arvelt, ent ka see ei pruugi alati üürihinna tõstmiseks võimalust anda. Pigem annab see võimaluse turukonkurentsis vastu pidada. Üürnik väärtustab pigem kvaliteeti kui odavat pinda. Kvaliteet sisaldub ka korralikus lepingus, inimlikus läbisaamises, pinna sisustuses jne. Üürnik tunneb turul valitsevat olukorda ja hinnataset, ega ole nõus sellest kõrgemat hinda maksma.
Üüriteenuse muutumine professionaalsemaks nõuab senisest märksa suuremat pühendumist. Omanikud, kes ei ole valmis investeerima piisavalt üüripinna kvaliteeti, seisavad tõenäoliselt peagi silmitsi suure vakantsusega ning on sunnitud üüriärist loobuma.
Praegu on üürituru kindel reegel, et vahendustasu maksab üürilevõtja. See on pärit üürituru algusajast, kui nõudlus üüripindade järele ületas märkimisväärselt pakkumist, sest madal pakkumine kõrge nõudluse tingimustes õigustas täielikult üürniku poolset vahendustasu maksmist.
Nüüdseks on paljud märganud, et kinnisvara väljaüürimisega on võimalik raha teenida. Vaba raha on paigutatud näiteks korteri ostmisel omafinantseeringuks, korter aga üüritakse välja ning igakuistest üürimaksetest oodatakse laenumakse katmist. Nii on nõudlus vähenenud, pakkumine aga märgatavalt suurenenud. Loogiline ja loomulik on seejuures, et sellest tulenevalt hakkab turg nõudma vahendustasu maksmise kohustuse liikumist üürnikult üürileandjale.
Artikkel on avaldatud 20.01.2003 väljaandes Äripäev –
