Majanduskliima jahenemise tingimustes on nii koduomanikele, kui ka ettevõtetele järjest olulisemaks muutunud vältimatud püsikulud. Sisendkuludena moodustavad kommunaalkulud, kas pere või ettevõtte eelarvest rahavoogude kokku kuivades proportsionaalselt üha suurema tüki.
Avalik võim peab kommunaalteenuste (Tarbijakaitse seaduse mõistes universaalteenuste) reguleerimisel arvestama konkurentsiõiguse ja tarbijakaitse aspekte.
Universaalteenuste osutamist iseloomustab loomulike monopolide olemasolu. Tihtipeale omab teenuse osutamiseks vajalikku infrastruktuuri ning osutab teenust samasse ettevõttesse (või kontserni) kuuluv üksus.
Tarbija on suhetes monopoolse universaalteenuse pakkujaga eelduslikust nõrgemas positsioonis ning monopol ei jaga vabal turul tegutsevate ettevõtetega äririske. Seega peab avalik võim vastavalt konkurentsiõiguse printsiipidele tagama, et teenuse tarbijad ei satuks halvemasse olukorda, kui vaba konkurentsi toimimisel antud valdkonnas.
Vesi monopoli veskile
Õiguskantsleri aastaaruannetes on korduvalt viidatud, asjaolule, et ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduses ei ole piisavalt arvestatud tarbijakaitse ja konkurentsiõigusega ning seadus ei taga tarbijate piisavat kaitset suhetes turgu valitseva ettevõttega.
Seaduse kohaselt tuleb monopolide hinnad kehtestada selliselt, et lisaks ettevõtte põhjendatud sisendkuludele ja investeeringutele oleks tagatud põhjendatud tulukus.
Erinevalt näiteks soojuse- või gaasi valdkonnast, ei ole vee- ja heitvee hinnaregulatsiooni sõltumatu järelvalveorgani – konkurentsiameti – pädevusse antud.
Kehtivasse õigusesesse on sisse kodeeritud vastuolu: vee-ettevõtted on lõviosal juhtudest osaliselt munitsipaalomandis, kuid hinda reguleerib (seeläbi määrab ka põhjendatud tulukuse) vaid kohaliku omavalitsuse volikogu.
Konkurentsiamet töötab põhjendatud tulukuse metoodika välja lähtudes Euroopa Liidu võrdlusandmetest. Gaasi- ja kütte valdkonnas määratakse piirhinnad eeldusel, et tulukuse määrad on alla 10%.
Sõltumatu järelvalveorgani kontrolli puudumine on viinud olukorrani, kus Tallinna Vee ärikasumi marginaal 2008. aastal oli 56,3% (!), mis võimaldas maksta aktsionäridele 719 miljonilise käibe juures 249 miljonit dividende. Börsihiid on olnud jätkusuutlik ja analoogset kasumlikust on suudetud hoida pikema perioodi jooksul. Käesoleval aastal, mil deflatsiooni tõttu sisendkulud vähenevad, ennustatakse Tallinna Veele sama võimsaid kasumi numbreid.
Keskkonnaministeeriumi teatel on võrreldavate monopolide kasumimarginaalid Lääne-Euroopas maksimaalselt 15%.
Muidugi pole õige kontrollida kogu ettevõtte tulukust, vaid ainult konkreetse teenuse osutamiselt saadud tulusid. Tallinna Vee aastaaruannete kohaselt saab ettevõtte enamiku oma vee- ja heitvee müügituludest.
Seega ligikaudne kalkulatsioon näitab, et Euroopa tavade ja sõltumatu järelvalve rakendumisel peaks vee hind langema kindlasti üle 30%. Selline hinnalangus leevendaks survet nii pere- kui ettevõtete eelarvetele.
Seadusandjal on õigus ja kohustus kuulda võtta õiguskantsleri ettepanekuid ning anda vee- ja heitvee valdkonna hinnareguleerimise küsimuse Konkurentsiameti pädevusse. Juriidiliselt küündimatud on meedias kõlanud põhjendused, et õiguslikuks takistuseks on Tallinna Vee ja linna vahel lepinguliselt fikseeritud hinnavalem ning asjaolu, et tegemist on börsiettevõttega
Esiteks ei saa eraõiguslik leping omada õigusriigis õigusaktidest ülimuslikku jõudu. Eelnimetatud leping Tallinna Vee ja linna vahel kehtib kuni aastani 2020. Seega, juhul, kui linn otsustaks lepingut pikendada näiteks aastani 2040, siis selle tarbijavaenuliku käsitluse kohaselt poleks riigil võimalik sekkuda näiteks monopolide hiigelkasumit jahtivasse hinnapoliitikasse.
Teisalt tegutseb Euroopas edukalt kümneid börsil noteeritud ettevõtteid, kelle kasumlikkust universaalteenuste pakkumisel kontrollivad konkurentsiorganid.
Analoogselt näiteks maksusüsteemi muutumisega peavad investorid arvestama, et avalik võim võib universaalteenuste hinnakontrolli puudutavad õigusaktid viia kooskõlla Euroopa praktikaga
Seadusandlik initsiatiiv
Tagamaks tarbijate huve monopolidelt ostetavate teenuste valdkonnas on Eesti Omanike Keskliit koostöös tippjuristidega välja töötanud nn „monopolide seaduse“ muudatustepaketi, mis käsitleb vee-, gaasi- ja kütte valdkonda. Gaasi- ja kütte valdkonnas on peamiseks muutuseks efektiivselt toimiva hinnalangetamise mehhanismi sisse seadmine. Juhul kui toorme hind on seotud kerge ja raske kütteõli maksumusega Rotterdami börsil peab nafta hinnalangus kajastuma ka soojuse ja gaasi hindades.
Toetust ettepanekutele on avaldanud paljud ühiskondlikud organisatsioonid, Konkurentsiamet ning üle 21 000 inimese e-kirja teel järelkontrollitud toetusallkirja näol.
Omanike Keskliit on nimetatud küsimuses alustanud konsultatsioone ka Riigikogu Majanduskomisjoniga.
