10. märtsil andis Euroopa Keskpank teada järjekordsetest sammudest rahapoliitika lõdvendamisel. Intressimäärade langemine veelgi sügavamale miinuspoolele ja varaostuprogrammi laiendamine võib küll olla majandusteoreetiliselt õige, kuid selle võime nõudlust parandada on tegelikkuses oluliselt piiratum.

Euroopa majandusele ei leidu käivitajat

Euroopat ja ka teisi arenenud majandusi on viimastel aastatel kimbutanud kidur majanduskasv ja kesine nõudlus. Rikaste riikide vananev rahvastik tundub olevat saavutanud oma tarbimisvajaduse lae, mis on halb uudis kõigi jaoks. Ammendunud kasvupotentsiaali ei ole aidanud kompenseerida ka eksport, sest mitmete arenevate riikide majandused on sattunud raskustesse või muutunud piisavalt osavaks, et suudavad vajaliku ka kodumaal toota. Valitsuste võimekust investeeringute abil nõudluse vähenemist siluda, pärsib tohutu võlakoorem, mille all mitme Euroopa suurriigi majandused ägavad. Hoolimata võlakriisile järgnenud survest riigi kulud ja nende finantseerimine kriitilise pilguga üle vaadata, on riikide võlakoormuse kasv jätkunud.

Eredaks näiteks on siin Prantsusmaa, kus 2008. aastal ulatus avaliku sektori võlg 1,3 triljoni euroni. Tänaseks on sellest saanud 2,1 triljonit eurot – umbes sama palju kui on riigi aastane SKP. Meeldetuletuseks on Euroopa Liidu stabiilsuse ja kasvu pakti kriteeriumites avaliku sektori võlakoormuse ülemmääraks seatud 60% SKP-st. Kuigi riigivõlga ei peaks suhtuma üheselt negatiivselt on selle eeldus, et tehtud kulutused võimaldavad riigil tulevikus kiiremini kasvada. Nii Prantsusmaa kui suure osa vana Euroopa puhul on see rohkem kui kaheldav.

Euroopa keskpanga senised sammud ei ole täitnud ootuseid

Et majapidamiste ja ettevõtete aktiivsus on madal ning valitsuste võimekust piirab kesine finantspositsioon, siis on Euroopa majandust püüdnud elule äratada keskpank. Selleks traditsiooniliselt kasutatav instrument – intressimäärade alandamine – on jõudnud hoiuste puhul alla nulltaseme, mis veel mõni aasta tagasi oleks tundunud uskumatuna. Alguses vaid pankade ülemäärastele hoiustele keskpangas rakendunud negatiivne intressimäär on täna mitmes riigis reaalsuseks saanud ka suurettevõtete jaoks. Põhimõtteliselt ei saa välistada, et ühel hetkel juhtub see ka eraisikute hoiustega. Negatiivsete intressimäärade mõte on pärssida säästmist ja hoogustada tarbimist.

Mõneti võib seda tõlgendada kui raha maksustamist – kui sul on raha üleliia ja sa seda ei kasuta, siis pead selle omamise eest maksma. Kuigi majandusteoreetiliselt on kontseptsioon täiesti adekvaatne, siis reaalses elus ei ole soovitud tulemusi saavutatud. Ühelt poolt tundub niivõrd veider keskkond turuosalistes täiendavat ebakindlust tekitavat. Teisalt omavad „üleliigset“ raha inimesed ja ettevõtted, kes seda igapäevaelus ei vaja ning mõistlike investeerimisvõimaluste puudumisel ei jää neil muud üle, kui rahale kehtestatud maksu tasuda.

Kui varasemalt peeti intressimäära madalaimaks piiriks nulltaset, siis tänaseks on paljudes arenenud riikides see ületatud. Küll ei tähenda see, et intressimäära langetamise piiri ei eksisteeriks. Vähene nõudlus ja suur pakkumine on tekitanud pankades raha ülekülluse, mis ohustab negatiivsete intressimäärade keskkonnas juba pankade majandustulemusi. Uus panganduskriis on aga vähim, mida Euroopa täna vajab. Nii viitas ka Mario Draghi viimastest muudatustest rääkides, et intressimäärade edasist alandamist ei ole oodata.

Lisaks negatiivsetele intressimääradele on keskpangad teise sammuna rahapoliitikas kasutusele võtnud niinimetatud kvantitatiivse lõdvendamise ehk võlakirjaostuprogrammid. Peamiselt riiklike võlakirjade kokku ostmise teel finantsturgudelt on suurendatud süsteemis oleva raha hulka, kuid programmi senised tulemused reaalmajanduses on kesised. Et võlakirjade omanikud on suuresti professionaalsed investorid, siis on raha liikunud pigem aktsiaturgudele kui reaalmajandusse.

Aktsiatesse ja riskantsetesse võlakirjadesse “sunnitud” raha on aga närviline, selle tagajärgi peegeldab viimaste kuude hüsteeria turgudel. Lisaks võtavad võlakirjaostuprogrammid valitsustel ära vastutuse ajada jätkusuutlikku majanduspoliitikat, sest hoolimata nende tegevusest on keskpank nõus riikide võlakirjasid omandama. Suure tõenäosusega ei paranda olukorda ka keskpanga otsus hakata ostma kõrge krediidireitinguga suurettevõtete võlakirjasid. Millest on endiselt puudus, on tegelik nõudluse kasv.

Mis on keskpankade järgmine samm?

Majanduskasvu kidumine, hoolimata kasutusele võetud meetmetest, on pannud asjatundjad arutlema selle üle, mis võiks olla järgmised sammud majanduse elule puhumiseks. Varasemalt tugevalt kulude kokkuhoidmist ja karmi finantsdistsipliini nõudnud OECD ja IMF on muutnud tooni ning viitavad vajadusele lisaks struktuursetele reformidele suurendada ka riiklike investeeringuid, vähemalt riikides, kus selleks on vähegi finantsvõimekust. Et riigid ägavad juba niigi suure võlakoorma all ei tundu see võimalik. Aga äkki siiski on?

Aina kõvemal häälel on hakatud rääkima „raha jagamisest helikopterilt“ – rahatrükist keskpankade poolt, mis suunataks otse või kaudselt tavatarbijani. Selle mõiste tõi juba pea 50 aastat tagasi kasutusele legendaarne Milton Friedman, kuid praktikas ei ole arenenud maailmas sellise meetme kasutamine varasemalt tulnud arutlusele isegi mitte keskpanga kohvinurgas. Olukorras, kus isegi negatiivne intressimäär ei suuda inflatsiooni kasvule nihutada, räägitakse helikopteri-rahast aga aina tõsiseltvõetavamates seltskondades.

Riikides, kus majandusmurede põhjuseks on majapidamiste vähene nõudlus ja ebakindlus, võiks täiendav 1000 eurot tarbimisele tõepoolest hoogu anda. Aga kuidas seda praktikas ellu viia? Kuigi keskpankade arsenal on muutunud juba praegu vägagi ebaharilikuks, tundub otseste rahasiirete tegemine tavakodanikele siiski liialt uskumatuna.

Iseenesest ei pea raha jõudma tarbijateni otseteed mööda, vaid ka läbi maksukärbete või riigi tehtud investeeringute. Nii võib helikopteri-raha külvamine tõeks saada riigi poolt tehtavate investeeringute või maksukärbete teel, mida rahastatakse keskpanga poolt. Valitsuse kulutuste rahastamine trükitud raha abil on enamus maailmast aga keelatud seadusega. Keskaegsed kuningad ja Aafrika diktaatorid on taolise meetme abil tüürinud oma riigi hüperinflatsiooni ja rahvusvaluuta krahhini. Seetõttu pakuks korrektse seadusandliku viisi väljamõtlemine juristidele parajalt töötunde.

Kui trükitud raha suudetaks tõepoolest suunata tarbijateni, kes selle koheselt kasutusse paneks, oleks piisava mahu juures inflatsioon garanteeritud. Iseasi, kui täpselt suudetakse vajalik summa välja arvutada, sest liigse rahatrüki tulemus oleks vähemalt sama ohtlik. Suure tõenäosusega me helikopteri-raha kasutuselevõttu selle klassikalises mõttes siiski veel ei näe.