Tiit Ulas: Maareform venib teosammul

1991. aastal alguse saanud omandi- ja maareformi pole siiani suudetud lõpuni viia, viimastel aastatel on selle areng hoopis pidurdunud.

Omandi- ja maareformist on Maalehes kirjutatud alates 2001. aasta suvest ehk uuenduste kümnendast tähtpäevast, mil lõplikult sai selgeks, et üks põhireforme on jooksnud ummikusse.

Oluline ettepanek reformide kiirendamiseks tehti lehes mullu augustis, mis nägi ette järelejäänud 4000 toimiku andmise lahendamiseks mingile loodavale arbitraažitaolisele asutusele, kuna omavalitsused olid ilmselt minetanud oskuse maareformi lõpetamisega toime tulla. Niigi aeglane elluviimine pidurdus paaril viimasel aastal järsult veelgi.

Maareformijärgse 17 aastaga on maa hind pealinna ümbruses ja mujal rannikul tõusnud pea tuhandekordseks, mis on nähtavasti tekitanud reformi läbiviijates tõsise stiimuli jätta maa kasu saamise nimel hoopis omavalitsustele. Eestis on rohkesti mitmikomandit, mistõttu võib eeltoodud lõpetamata menetluste arv ebameeldivalt puudutada enam kui kümmet tuhandet inimest ning omanike organisatsiooni poole pöörduvate abiotsijate arv on uuesti tõusmas.

Aastatagusele kiirendusettepanekule järgnes 2007. aasta septembris omanike märgukiri Riigikogu fraktsioonidele, neljale asjaomasele ministeeriumile ja õiguskantslerile. Siinkohal on sobiv meenutada, et ühe põhireformi jaotamine nelja ministri haldusalasse on tegelikult mõistetamatu igand. On ju selge, et mis tahes ürituse eest vastutuse jaotamine mitme isiku vahel tähendab sisuliselt seda, et tegelikult ei vastuta keegi.

Otsustatud tupikseis

Riigikogu fraktsioonidest vastasid märgukirjale kaks – sotsiaal-demokraadid ning Isamaaliidu ja Res Publica esindus, kes tunnistasid probleemi ja olid valmis küsimust koos arutama. Suurim koalitsioonipartner Reformierakond pole siiani vastust andnud. Õiguskantsleri ametkond oma põhimõttelises kirjas pidas olukorda samuti murettekitavaks ja arutelu väärivaks.

Ka kõik neli ministeeriumi andsid vastuse. Neist vastutustundlikem oli rahandusministeeriumi oma, milles nenditi olukorra tõsidust ning tehti ettepanek osapoolte kokkukutsumiseks, mida pole kümmekond aastat tehtud.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium oli seisukohal, et asja tuleks arutada. Justiitsministeeriumi ja keskkonnaministeeriumi vastused olid äraütlevad. Keskkonnaministeeriumi tekst oli mõneti üleolev, justiitsministri sõnastus aga teisel viisil kummastav. Mööndi küll muret reformide venimise pärast, kuid ei soostutud kiirendusabinõudega ega tehtud ka omapoolseid ettepanekuid.

Kuna kummalise kirja koostajad on tuntud tarkade inimestena, siis jääbki mõtlemisaineks, miks nad soostuvad pigem näima ebapädevana kui toetama tupikseisus reformi lõpuleviimist. Võimalik, et selline reformide kulg on poliitikute tagatubades juba ammu otsustatud, ent omanikel vastav info puudub.

Vahekohtust oleks abi

Tundub, et kõigis meis, poliitikud ja ametnikud kaasa arvatud, on suuremal või vähemal määral juurdunud vastutusest ja keerukatest ülesannetest mööda hiilimise mentaliteet, lootuses, et asi kuidagi iseenesest lõpuks paika loksub. Mõeldakse kõigepealt isiklikule karjäärile ja alles siis riigile ning ühiskonnale.

Eriti ebapopulaarsed on pikaajalised ebaatraktiivsed ning visadust nõudvad üritused nagu maareform ja arvatavasti ka haldusreform. Vabandust järgmise teravavõitu näite pärast, kuid võib-olla on selles tõeainest – ennemini osalevad ametnikud ja poliitikud ühekordsetel prügitalgutel kui korduvatel mõttetalgutel, kuidas põhireformidega lõpuks toime tulla.

Toodud põhjused on õiged juhul, kui polnud midagi veel halvemat – uuendustega venitamine oligi kellegi huvides põhireformidesse algselt sisse programmeeritud.

Rahandusministeeriumi auks peab ütlema, et ta lubatud ümarlaua ka 2007. a detsembris korraldas. Osalesid ministeeriumi enda, mõne omavalitsuse, maa-ameti, omavalitsuste liidu ja omanike juhtivad spetsialistid. Arutelu oli kohati terav, aga sellisena üpris kasulik ning päädis otsusega asja edasi arutada.

Hiljem on rahandusministeerium väljendanud mõtet, et ümarlaual ilmnes mitmeid seniteadmata aspekte. Kusjuures kiirendamise abinõuna vahekohtu loomine väärib kaalumist.

Ehkki vastuolusid on ikkagi veel palju, on praegusel valitsuskoalitsioonil eelnevaist sootuks suuremad eeldused maareform oma võimuloleku ajal 2010. aastaks lõpule viia. Paratamatult ootab ees veel ka haldusreform.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

+ 62 = 66

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this:
Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!