25 aastat tagasi jõustunud asjaõigusseadus lõi vundamendi eraomandile. Omandi- ja ettevõtlusvabadus on vaba ühiskonna nurgakivi. Kui üliõpilastena seda revolutsioonilist seadust õhinaga kirjutasime, siis ei uskunud, et revolutsioon sööb oma lapsed. Pean silmas seadusandja tegevust aastakümne jooksul, kus kehtestatud omandipiirangud on kui koomaletõmbuv silmus omaniku kaela ümber.
Linna õhk teeb vabaks, kinnitas siinkehtinud Lübecki õigus mõisniku lõa otsast pääsenule. Omandirõhutistega oleme jõudnud sinnamaale, kus ametnik X on 21. sajandi mõisahärra, kes otsustab kui pika keti otsas jooksed. Kuidas jõudsime sinna, et põhiseaduses sätestatud isikute vabadusel rajaneb riik on asendumas kitsenduste impeeriumiga?Ametkonnad peavad oma ülesandeks „kõikvõimaliku halva“ ärahoidmist ja vahendiks on aina uued normid, mida laotakse kividena põhiõiguste kitsenduste seina. Müüri, mis varjab meie vabaduste päikese! Keegi avastab, et midagi on veel inimeste eest kaitsmata ja omanik seatakse uute loakohustuste konksu otsa. Loomulikult vajab kitsenduste administreerimine ka uusi ametnikke.
Mõned näited viimasest õigusloomeaastast. 1. juulil jõustus kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus. Rail Balticu loomise tuhinas paari kuuga Riigikogust läbi lükatud eelnõu kätkeb omanike jaoks mitmes mõttes haldusriigi pealetungi. Seaduse kohaselt ei ole vaja võõrale maale tehnovõrgu rajamiseks enam maaomanikuga kokku leppida, vaid kohalik omavalitsus kehtestab sinu suhtes haldusaktiga sundvalduse ja määrab olematu talumistasu. Maa-amet leiab, et lepinguvabaduse asemel on riiki efektiivsem juhtida haldussunniga. No milleks meile läbirääkimised, kui saab malakaga!
Riigil läks 6 aastat, et kehtestada põhiseadusvastaseks tunnistatud talumistasude asemel uued. 1. jaanuarist tõsteti omanikele makstavad tehnovõrkude talumistasud mitmekordseks, kuid teglikus elus tähendab see näitemängu, kus varem saadud ühe euro asemel saad nüüd viis! Uuel aastal jõustus uus maaparandusseadus. Maaparandussüsteemi sisaldava kinnisasja kasutus- ja sihtostarbe muutmine ja jagamine vajab Põllumajandusameti luba. Samuti on vaja luba ehitamiseks veejuhtme kaitsevööndis, mille määrab minister.
Riigikogu menetluses on muinsuskaitseseaduse eelnõu, mis puudutab 135 000 omanikku. Akt näeb ette ulatuslikukud omandipiirangud ehitismälestiste ja muinsuskaitsealade omanikele, kehtestab ehitustöödega seotud uuringu-, järelvalve ja loakohustused. Samuti erinõuded nende tööde tegijate suhtes, mis toob omanikule kaasa tegevuste olulise kallinemise. Mida eelnõu ette ei näe, on nende omandipiirangute õiglane hüvitamine. Kuigi eesti kultuuri alalhoiu tagamine on põhiseaduse kohaselt riigi esmane ülesanne, eraldatakse ehituspärandi korrashoidmiseks eelarvest 0,008 protsenti. Nonsens, et riik toetab nõukogude kolhoosiarhitektuuri lammutamist suuremas summas, kui ehitismälestiste säilitamist. Muinsuskaitseamet on seisukohal, et nende ülesanne on kaitsta ehitist ja mitte omanikku.
Veerand Eesti territoorimist on kaetud looduskaitseliste kitsendustega ja maade väljaostmise tähtaegu mõõdetakse aastates. Julgegem tunnistada, et taastada tuleks riigimaadega vahetamise võimalus. Võistluses, kes mõtleb välja rohkem omandikitsendusi, avastas Maaeluministeerium, et kaitsmata on veel vaid väärtuslik põllumaa. Riigikogusse jõudiski eelnõu, mis seab 90 000 omanikule piirangud põllumaa saatuse üle otsutamisel. Sinna ehitamine või metsastamine on võimalik vaid riigi erandloal. Õiguskantsleri hinnangul on eelnõu põhiseadusvastane, kuna piirab ka omavalitsuste otsustusvabadust ja kehtestab omanikule sunnitöö kohustuse põllumaa hooldamisel. Justkui ENSV maakoodeksi taaskehtestamine.
Omanikule tundub, et õhk on otsa saamas. Tahaks tagasi vabasse Eestisse, kus austatakse initsiatiivi ja otsustusõigust ning kus riik ei karda kodanikke. Nagu kirjutas Justiitsministeeriumi talituse juhataja Illimar Pärnamägi 5.12.2018.a Postimehes, kohustab põhiseaduslik tellimus riigivõimu töötama suunas, et inimesed saaksid põhiõigusi ja -vabadusi maksimaalselt kasutada, kuid riiklikust järelevalvest kantud arusaam on liikunud vastupidisesse äärmusesse, mistõttu võib kohata paradigmat, et põhiõigused kehtivad niivõrd, kuivõrd seadused ja organid seda lubavad. Tegelikult on põhiõigused inimestel tulenevalt põhiseadusest vahetult olemas ning seadused saavad kehtida ikka niivõrd, kui põhiõigused seda lubavad. Järelikult on iga seaduse kirjutaja esmane mõõdupuu põhiseadus.
Tuleb nõustuda Pärnamäega, et rohkem õigust ei too kaasa automaatselt rohkem õigust. Õiguse mahu kasvuga suureneb ka selles olevate lünkade arv ja surnud ringina vajadus seadusi muuta. Õigus devalveerub. Mis oleks, kui uus Riigikogu kuulutaks välja õigusrahu ja vähemalt pooleaastase seadusloome moratooriumi ning saadaks tootvale tööle mõnedki kibelevate sõrmedega seaduskirjutajad. Et taas ei tormataks koalitsioonilepingu elluviimiseks tegema 100 päeva saatuslikke vigu.
Priidu Pärna
Eesti Omanike Keskliidu esimees
