Palju on räägitud üüriturust, kui tõusvast tähest. Eriti on tekitanud kõneainet asjaolu, et eestlased on omanikrahvas ja eelistab elada isiklikul pinnal. Probleemiks on ka fakt, kuidas peaks jagunema vahendustasu.
Üüriturg on tegelikult oma olemuselt vanem segment, kui ostu-müügi turg, sest juba meie eellased olles toiduahela üks osa vahetasid koopaid vastavalt kogu toiduahela looduslikule liikumisele.
Eesti kinnisvaraturu sünniks peetakse kokkuleppeliselt 92 aastat. Kuidas siis toimis üüriturg neil algaastatel?
Omandireformi käivitumisel käis vilgas erastamine ning varade tagastamine. Suureks probleemiks olid omandireformi käigus tekkinud sundüürnikud . Ehk siis oli tekkimas kapitalistlik ühiskond, kus vara omanik soovis oma vara pealt saada maksimaalselt tulu.
Hakkas tekkima üüriturg.
Põhiliseks probleemiks olid sundüürnikud, sest vabaturu reeglite järgi oleks nad pidanud maksma üüri vastavalt vabaturu reeglitele. Selleks omavalitsused kehtestasid üüripiirmäärad, kus siis riik andis väga jõuliselt märku, et niikaua kui toimub reform mingist ametlikust üüriturust ei ole juttugi.
Sellega oli sundüürnike seljatagune kaitstud, kuid turg liikus omasoodu edasi. Loomulikult kõik toimus illegaalselt, kuid siiski jättes välja sundüürnikud toimus kõik vabaturu põhimõtetel.
Tolle aja algajad maaklerid olid enamuses kõik läbinud Peterburi kurgituru, vahvli ja suhkruvati müümise koolituse. Ehk siis nad olid keskmiselt nutikamad, kuid mis eriti oluline AUSAMAD, sest nad teadsid milline näeb välja tõeline vabaturg ja olid selgeks õppinud selle reeglid.
Näitena võib tuua, et maakleril oli juba siis korralik auto ja üldise kütuse kriisi taustal bensiini hankimine ei olnud neil probleem. Soovijad, kes tahtsid näha kortereid suurima heameelega maksid maakleritele nii öelda taksoraha sõidutamise eest, sest nii said nad oma bensiini kokku hoida. Turg oli stabiilne ja mis oluline kõik olid rahul.
Kuna kapitalistlik nakkus ei olnud veel nakatanud inimesi siis turu tekke algfaasis toimusid asjad hoopis teistmoodi. Esiteks inimesed omasid üksteise vastu palju suuremat usaldust kui tänapäeval ja näiteks anda üürimaaklerile oma korteri võtmed oli täiesti tavaline ja ennastmõistetav tegu. Kinnisvarabüroodes olid suured kapid korterite võtmetega.
Teine oluline erinevus oli, et ennastmõistetavalt kuna teenuse tellisid omanikud maksid nad ka vahendustasu. Juba siis oli reegel, et maksti ühe kuu üür. Miks on see reegel muutunud on ilmselt tingitud maaklerite endi käitumisest. Ehk siis mida rohkem neid turule tekkis, seda suurem oli konkurents korterite pärast ja omanike elu tehti järjest mugavamaks.
Nii, et jällegi võib tõdeda asjaolu, et maaklerid selle supi kokku keerasid ja nüüd arusaamatute jõuliste meetoditega üritavad ajalooratast tagasi keerata. Kas see neil ka õnnestub on iseküsimus.
Arvan, et usaldust võidetakse pühendunud tööga mitte uute reeglite ja normatiivide tekitamisega. Kui usaldus on võidetud, milleni on veel väga pikk tee siis võib juba laua taha istuda ja küsida.
Mis Teie arvate?
Marek Kerna
Tõnu Toompark on kinnisvaraanalüütik, -konsultant ja koolitaja, kelle tegevusvaldkonnad on valdavalt: * elamispindade turg, turutrendid, tehingud, hinnad ning turuülevaated; * uute korterite arendamise mahud, müük, hinnad ja analüüsid; * üürituru pakkumine, tehingud ja hinnad ning üüriinvesteeringud, tasuvusarvutused; * elamispindade kättesaadavus numbrilisena; * koolitused eeltoodud valdkondades. Koolituste valdkonnaga on Tõnu Toompark seotud üle 25 aasta. Ta on avaldanud sadu ja sadu kinnisvarateemalisi analüüse, artikleid ja kommentaare. Tõnu Toompark on läbi viinud koolitusi nii kesk-, kutse-, kõrg-, kui ülikoolides, lisaks mitmetes koolitusettevõtetes. Näiteks Kinnisvarakool, Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor, Estonian Business School, Tartu Ülikool, Tallinna Majanduskool.
