Taivo Tõnismäe on mees, kelle kuldsed käed teevad imesid. Igapäevaselt rekkajuhi ametit pidav Taivo suurim kirg on aga hoopis suurtest puupakkudest kaunite kujude väljavoolimine.
Taivo elab väikeses majakeses, linnakärast eemal Keila vallas. Varem Lõuna-Eestis elanuna, otsustas ta praeguse elukoha kasuks just selle asukoha ja ehituskvaliteedi tõttu: „Kodu ei tohi inimesele üle jõu käia, mistõttu on maja ökonoomsus oluline.“ Kodu jagab Taivo koos naise ja neljajalgse sõbra Tommiga, kes kunagi varjupaigast koju sai toodud ja nüüd pere lahutamatuks osaks on saanud.
Kodus aias tegutsedes puhub Taivo mootorsae abil elus sisse esmapilgul tavalistele puuklotsidele, mis lõpuks elutsevad kotkaste, karude või mõne muu elukana. Lisaks vaimustavatele puuskulptuuridele meisterdab Taivo ka omapärast aiamööblit ja muud vajalikku, mida puidust teha annab. Kogu ta looming on seesugune, mida kellelgil teisel ei ole – iga ese on hinge ja südamega tehtud, mistõttu sarnaseid juba poest osta ei saa.
Kunsti juurde jõudis Toivo endalegi märkamatult: “Olin väike põnn, kui tegin kriipsujukusid. Kasvades muutusid joonistused juba väikesteks teosteks. Selle kõik olen päritud oma emalt. Püüdes ennast paremini teostada hakkasingi tegema puuskulptuure.“ Aastatega on Taivo neid valmis vorpinud palju, kuid sellest hoolimata on ta enda kodu päris oma kujudest tühi: „Minu tööd leiavad kiiresti oma päriskodu. Muidugi on kahju nendest lahkuda kuid see annab suurt inspiratsiooni järgmiste tegemiseks.“
Kuna Taivo hobi, mis osaliselt juba tööks üle on kasvanud, nõuab ka omajagu kulutusi, kisub jutt vägisi hetkel majanduses toimuva peale. Taivo tõdeb, et olukord on inimeste jaoks raskemaks muutunud, kuid sellest hoolimata suudab ta hoida positiivset suhtumist. Kirumise ja kurtmise asemel soovitab ta kõigil panna oma varjatud anded ja oskused proovile: „Siis jääb kriis mälestuseks!“ Lõpetuseks on tal kõigile vaid julgustav soovitus: „Midagi pole ületamatut, tähtsaim on vaid soov midagi luua.“
