Tihti võib ajaleheveergudelt lugeda kinnisvara ostu-müügikuulutusi, kus suure tulu lootuses heidetakse kõrvale vahendajad ning soovitatakse pöörduda otse kinnisvaraobjekti ostja või omanikust müüja poole.
Taoline praktika lähtub nõukogudeaegsest mentaliteedist, kus igasuguses vahendustegevuses nähti kurja tonti, mille eest pidi toona saama väärilise karistuse. Tänaseks oleme paraku jõudnud turumajandusse, kus vahendajate roll on kardinaalselt muutunud.
Turumajanduses on vahendaja ülesandeks muuta tehing ostjale ja müüjale odavamaks. Vahendaja ei ole lihtsalt liigne lüli müügiahelas, vaid sõlmpunkt, mis kontsentreerib ja selekteerib turuinformatsiooni. Mitmetest ja mitmetest tehingutest koguneva teabe ning kogemuse kogunemisel on vahendaja see isik, kes suudab teha adekvaatseimaid järeldusi turutrendide ja -olukorra kohta.
Lisaks pidevale informatsioonile on kinnisvaravahendajatel veel mitmeidki võimalusi tehing ostja ja müüja jaoks odavamaks teha. Selle kohta ka mõned näited.
Enamusel kinnisvarafirmadel on olemas lepingud ajakirjandusväljaannetega, mis võimaldavad hulgi osta kokku reklaamipinda odavamalt kui seda suudab teha aastas ühe kuulutuse avaldaja.
Lisaks reklaami peale tulevate klientide on kinnisvarafirmadel ka püsikliendid, kes ise ei taha ega jõua iga päev ajalehesabadest kuulutusi otsida. Nemad on oma kalli aja kokkuhoiuks sobiliku objekti leidmise andnud usaldusväärse maakleri kätesse.
Vahendajatel on välja töötatud ja praktikas tuleproovi läbinud standardlepingud, mis vajavad aeg-ajalt vaid minimaalset kohendamist, et vastata ostu-müügiobjekti konkreetsele spetsiifikale. Lepingu koostamisega ei olegi nii raske hakkama saada, kuid see, et lepingus märgata kõiki seal nõutavaid nüansse võib “ühe-tehingu-mehele” juba ainult pikaajalise kogemuse puudumise tõttu üle jõu käia.
Kui reklaami ostmisest tuleb konkreetne rahaline võit, siis lepingu kvaliteedist seda ei pruugi niivõrd ilmneda. Kõik võib minna ka hästi, kuid halvasti koostatud leping võib viia negatiivseimatel juhtudel koguni selleni, et müüjalt petetakse välja korter ja rahast jääb ta samuti ilma.
Heauskne ostja, kes ei oska õigetele dokumentidele tähelepanu pöörata võib maksta libamaaklerile raha korteri eest, mida viimasel polnud õigustki müüa, ja nii jääda ilma nii elamispinnast kui ka rahast.
Kinnisvaratehing on asi, mida ei tehta iga päev. Nii ei saagi eeldada, et kõik inimesed on selle spetsiifikaga iga väikseimagi nüansi osas kursis. Samas on alati tegemist märgatavalt suurte rahasummadega, mille kaotamine lööb valusa augu perekonna eelarvesse väga pikaks ajaks.
Nii on kahtluse korral, et tehinguga võib tekkida väikseidki probleeme, kõige targem pöörduda väljaõppinud ja kogemustega spetsialisti poole. Soov paar tuhat krooni kokku hoida võib viia selleni, et “tänu” ebaausatele libamaakleritele kaotatakse lootus muretseda uus elamispind järgneva aastakümne jooksul.
Kinnisvaratehinguid tehakse järjest enam. 1999. aasta kolmandal kvartalil alanud tõus jätkub ja võib tänavu jõuda koguni 1997. aasta tasemeni.
