“Teised pole nõus, ütlevad, et nende surmani käib küll, aga mina ütlen, et ma ei saa enne surragi, kui maja on korda tehtud,” laiutas Leonida Jürisoo Kilingi-Nõmmes Pärnu tänav 43 maja katusekorruse toas käsi. „Mis me nüüd teeme, jäängi ilmasambaks või?

Peagi 92aastase kilinginõmmelase mure on seda suurem, et talle ei tee muret mitte üksnes tema korter seitsmele perele koduks majas, vaid kogu 1906. aastal ehitatud hoone seisukord.

“Mina elan veel nõukogudeaegsest rasvast: siin oli köök, kaks tuba, katusealune, lasin absoluutselt kõik välja ehitada,” osutas Leonida käega enda ümber. „Mina olen saanud, ma ei saa aru, miks teised ei ole.”

Rääkis uue katuse peale

Viimase lausega ütles rääkija ennast taas tänapäeva. Kurba tänapäeva, sest vana maja tikub käest minema ja seda üha kiirema hooga, kuna Leonida väitel on võimatu kõiki veel majas elavaid inimesi ühe mütsi alla saada.

Lootusetu seda enam, et seitsmest korterist neli on tühjad, ehk neil on küll omanik, aga see elab sootuks kusagil mujal.

Paraku pole allesjäänudki kröösused, kellel eurod priipärast luhvtitada. Ei koos pojaga elaval Leonidal ega teist korterit pidaval pealt 70 aastasel vanadaamil, ei memmel-taadil – mõlemal vanust üle 80 aasta –, kelle koduks on maja kolmas asustatud korter.

Tõsi, korra rääkis eluaeg juhtivatel kohtadel töötanud Leonida majarahva üksmeelele ja hoone sai uue katuse, aga seegi sai teoks pärast suurt riidu.

„Millise hirmsa lahinguga see käis,” muigas Leonida mõrult. „Põhiväide oli, et las need parandavad, kellel läbi sajab.”

Nüüd on Leonidal aga plaan soojustada, uuesti vooderdada ja värvida omal ajal tehtud katusekorrust, sest toona soojustamiseks seina vahele pandud saepurust, linaluudest ja lubjast täidis pole tuppa kippuvale sügisjahedusele ega talvekülmale takistus.

Paraku on plaanide teostamiseks taas vaja kõigi kaaselanike, nii kohal- kui äraolevate vaimset ja materiaalset toetust. Üksmeelt. Iseäranis veel silmas pidades, et üle saja aasta vana maja vajab sootuks kapitaalsemat remonti: tükati kipub mädanema hoone palksein ja lagunema vundament.

Selle viimase kõbimisega tuldi tänu valla ja tubli mehe Einar Kukke abile mõne aja eest toime, mis saab remondi järele kisendava majaga edasi, on selgusetu.

„Seitsmest omanikust kolm ei ole nõus maksma, ütlevad, et mis see neisse puutub, pole nende asi, nad ei ela siin,“ oli Leonida nõutu. „Viimati maksin kolme pere eest ise: töömees ei tohi rahast ilma jääda, püha jumal, sedasi ta teinekord ei tulegi enam tööle.“

Omanik ei liiguta lillegi

Tööd on Leonidal endalgi. Iseäranis talvel, sest kütmata toas kaua ei ela.

„Pean tegelikult poolt maja üksi kütma, aga ma ei saa ju maja põlema panna: ahjul on oma piir, kui palju kütta võin,“ tõdes rääkija. „Nii ma olen siin külmas ja värisen, ehkki kasukas on seljas ja vildid jalas. Varsti on jälle talv ja kes teab, milline ta tuleb.”

Samal ajal oleks Leonida arvates igati õigustatud, kui need, kes on Pärnu tänav 43 majast minema kolinud, aga on siiski korteriomanikud, laseksid oma kortereid kütta. Kas või juba sellepärast, et iga hea peremees kannab oma vara eest hoolt.

„Kas tõesti ei ole sellist seadust – kõikidel korteritel on juriidilised omanikud olemas, osa ei ela küll siin –, mis paneks nad maksma, et ma kütaksin nendegi eest,” kurjustas Leonida. „Miks need, kes on majja elama jäänud, peavad nendegi vara hooldama, aga päris peremehed ei tee ühtegi liigutust.”

Ometi on ju kõne all tore puumaja Kilingi-Nõmme südames linnakese peatänava ääres. Maja, mis, kui nii edasi läheb, lihtsalt ühel päeval kahjuks elamiskõlbmatuks muutub ja veel mõne aja pärast hoopis kokku kukub.

„Siin võib ju elada küll, miks peaksime mingi plokklobudiku üles lööma? Kõik põgenevad, viimaks elan siin üksi, kuid hakata oma armsaks saanud koli kusagile mujale vedama … Mis see kõik maksab … Ma ei tule sellega toime … Ja kuhu ma oma kraami üldse viingi?”

Üle-eestiline probleem

Jah, Leonida on mõelnud sellelegi, et maja edaspidise hea käekäigu tarvis võiks luua korteriühistu, aga paraku pole ta enam selles eas, et midagi veel organiseerida. Uskuda ja loota aga, et keegi teine majaelanikest ühistu moodustamise ette võtaks, oleks liiast.

„Meil pole ühistut, sest kes seda teeks,” tõdes rääkija. „Mina võiksin teha: vaim on valmis, aga liha on nõder. Mõnedki asjad korraldan veel ära, kuid seda enam mitte.”

Leonida südamevalu on seda suurem, sest Pärnu tänav 43 maja probleem pole üksikjuhtum: pooltühjasid, ajahambast vaikselt puretavaid maju on kõikjal Eestis. Ja nii palju kui Jürisoo teadis arvata, pole kusagil selle lagunemise vastu tõhusat rohtu leitud.

„Aga jumal, me oleme omanikud – eestlane olla on uhke ja hää –, ja veel kinnisvara omanik,” lausa hõiskas Leonida tuntud laulusõnu. „Ega ma pole varem hädakisa tõstnud, aga kui enam endale loota ei saa, siis pean hädakisa tõstma.”

Hädaldamine on Leonidale seda valusam, et elu on õpetanud teda eelkõige iseenese tarkuse ja tarmuga elu seatud takistusi ületama, pealegi on riigi ja valitsejate kirumine tulutu ettevõtmine.

Igaühel midagi teha

„Me peame igaüks riigimehelikult oskama vaadata enda ümber ja ikka igaüks selleks midagi tegema, et oma elukeskkonda paremaks muuta,” kuulutas rääkija veendunud toonil. „Inimestel on suur viga: ükskõiksus ja minnalaskmise meeleolu. Valitsus kirub ees, et raha pole, meie laulame kui koor järel, et elu on vilets – kaugele me sellega jõuame. On tarvis inimesi iga positiivse nähtuse korral esile tõsta, süstida nendesse pisutki usku: inimene tahab kiitmist. Ja kiita just lihtinimest, sest nagu meri koosneb tilkadest, koosneb riik lihtsatest inimestest, palju neid härraseid on.”

Oma jutu otsad tõmbas Leonida kokku järgmise tõdemusega: „Miski meid ei liida, elame nagu unes. Ega me pea sellepärast hakkama üksteisega pirukaid vahetama, aga mis on inimese kohustus, selle peaks ta ikka ära tegema: Praegu on aga üle mindud tühikargamisele. Kõigepealt peab su eluase olema korras, siis vaatame, mis edasi saab. Vaat mina tunnen selle pärast muret.“

Vald aitaks, aga ei saa

„Pean kahetsusega märkima, et neil on õhkkond seal selline, et nad ei saa absoluutselt läbi – see on nii pehmelt öeldud,” oli Saarde valla sotsiaalametnik Mae Annast hästi kursis Pärnu tänav 43 maja ja selle väheste elanike probleemidega. „Leonida on väga tubli inimene, ta on oma korteri jaoks väga palju teinud, tänu Leonidale vahetati maja katus. Meie oleme rahul, et Leonida on rahul, sest tal on kaunis range iseloom.”

Paraku, ehkki vald on teiste abivajajate seas alati Pärnu tänav 43 majalegi jõudu ja võimalusi mööda abikätt ulatanud ning nüüdki ollakse vallamajas kursis Leonida Jürisoo sooviga maja soojustada ja värvida, pole hädalise maja inimestel sedakorda erilisi väljavaateid kohaliku omavalitsuse abile loota.

„Vald on seisukohal, et hoiame korras eelkõige vallale kuuluvad majad. Oleme võtnud selle põhimõtte, et kui ainult äärmine vajadus või lastega pere, siis aitame. Kuid kui tuleme põhimõtte vastaselt ühele vastu, siis läheb laviin liikuma,” selgitas Annast.

Omalt poolt kõnealusele probleemile lahendust pakkuda valla sotsiaalametnik ei tihanud. Töölkäivatele noorematele võiks ehk pangalaenu soovitada, ent arvestades pooltühja maja rahva vahel valitsevaid erimeelsusi ja nende kõrget vanust, on niisugune nõuanne sulaselge alpus.

Alles see oli, kui SEB pank ütles ei 78aastase vanahärra laenutaotlusele, sest pank annab laenu kuni 75 eluaastani. Ometi oli juttu vaid mõnesajaeurosest summast, mitte majaremondiks kuluvatest tuhandetest.

„Vanuritel pole kusagilt abi loota,“ tõdes Annast. „Kui on lapsed, siis lapsed ehk toetavad, ent ega lapsed pole samuti heas seisukorras: paljudel on probleeme endagi eluga toimetulekul.“

Rahamaailm on tundetu

Kõnealusele juhtumile hinnangut andes tõdes Ingmar Saksing, LVM Kinnisvara maakler, Eesti kinnisvaramaaklerite koja liige, et head retsepti tal tekkinud olukorra lahendamiseks pole. Ja vaevalt seda kellelgi üldse on, sest peale Luige, Haugi ja Vähi kombel koorma ise suundades sikutamise on raske uskuda, et omanikud leiaksid remondiks vajaliku raha, laenuraha kaasamine on aga paraku ebatõenäoline. Ebareaalne eelkõige selle tõttu, et Saksingu sõnutsi on Kilingi-Nõmme maja korterite praegune väärtus väiksem, kui oleks hoone kordategemiseks vajalik investeering.

Selline olukord tähendab, et kui mõni pank nõustubki laenama, peaks omanikel olema lisatagatis, sest nende vara ei maksa niipalju, et see oleks piisav tagatis laenu võtmiseks. Siit omakorda järeldub, et sellise maja kordategemine saaks praktiliselt toimuda ainult oma rahaga.

Loota aga, et mõne rahaasutuse või jõuka inimese meel olukorrast härduks, ei maksa: emotsioonid rahamaailmas ei maksa.

„See on kurb protsess, mis lähtub meie regionaalpoliitikast,“ nentis Saksing. „See on nagu suletud ring: mida väiksem koht, seda vähem on seal tööd; kuid kui ei ole tööd, ei ole palka, ei ole huvi kinnisvara vastu ehk ei ole ostujõulist ostjat.”

Viimasest omakorda johtub korterite madal hind, mis omakorda tähendab, et teha sinna paika investeeringuid laenuga või võõrvahendeist ei ole võimalik.

Inimesi, kellel on küllaldane sissetulek ja kes oleksid majade kordategemiseks heas mõttes kolkapatriotismist ajendatuna päri rakendama omavahendeid, on kahjuks vähe.

Tulemus on, et kogu piirkonna areng jääb seisma ja majad hakkavadki lagunema. Lagunema, sest majanduslikult mõeldes ei saagi neid korda teha, kuna investeering oleks ebamõistlikult suur.

„Kui oletame, et praegu on korterite hind kokku 50 000 ja investeering on sada tuhat, siis see sada tuhat, mis juurde panna, peaks tähendama, et korteri hind kolmekordistuks – see on ebareaaalne,“ märkis LVM Kinnisvara maakler. „Samal ajal on turul hulk teisi kortereid ja maju ning inimesed valivad tihti mitte nii heas korras korteri või maja, valivad hinna järgi: hind on esimesel kohal igal pool, olgu see eluase, toit, kütus: kõik me vaatame väga täpselt hinda.”

Numbrid remonti ei toeta

Saksingu väitel võib nii selle kui teiste analoogsete juhtumite korral konstrueerida juriidilisi konstruktsioone, et kellegi tegevusetus vähendab teise kaasomaniku omandi väärtust, ja sellega kohtugi poole pöörduda. Aga lõpuks on ikka küsimus, kui palju läheb maksma selline protsess versus korteri maksumus. Või teisisõnu: kas juriidiline pingutus ehk kohut käimise kulud tasuvad ennast ära; liiati pole ju teada, milline otsus tuleb.

Tihtipeale on küsimus selleski, millist parendust ja mis mahus maja juures teha, mis on hädavajalik. Küsimusele vastamine eeldab aga ekspertiisi ja see asjatundjate argumenteeritud hinnang ei maksa mitte sada eurot, vaid tuhandeid eurosid.

„Üks on emotsionaalne otsus, teine põhjendatud hinnang, millisel määral ja mida teha teha,” väitis Saksing. „Enne kui voodrit vahetama hakata, peaks veenduma, äkki on vaja hoopis vundamenti kindlustada.”

„Mida annaks teha, on teha neile, kes seal ei ela, ettepanek oma korter müüa ja üritada leida sinna neid kaasomanikke, kes on renoveerimisest huvitatud,“ tuli Saksing jutuga tagasi konkreetselt Kilingi-Nõmme maja juurde. „Samuti saab teisi kaasomanikke kohustada vara säilitamise seisukohast kütma, sest eluruumis peab olema tagatud miinimumtemperatuur ehk 18 kraadi.“

LVM Kinnisvara maakler lisas: „Kui seda vabatahtlikult ei tehta, siis saab kohustada, see on väga selge. Aga mis puudutab maja suuremahulist kapitaalset remonti, siis numbrite maailm seda absoluutselt ei toeta. Paraku.”

Lobudikud maha

Eesti korteriühistute liidu juhatuse liige Urmas Mardi tõdes käsitletava teema kohta, et korrusmajad on Eestis suur probleem. Seda just Nõukogude Liidu ajal kolhoosi- ja töölisasulatesse ehitatud “karpide” tõttu. Õnneks on küsimuse lahendamine päevakorras: Mardi teada on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil veel tänavu plaanis vastav uuring.

Teadustöö eesmärk on saada ülevaade, kui palju on omavalitsuse omanduses kasutusest väljalangenud elamuid; milline on piirkonna potentsiaal; kas on lootust, et keegi tahab sinna elama tulla; kui palju elab piirkonnas inimesi, keda oleks mõistlik koondada elama mõnda tehniliselt paremas seisukorras majja.

Seoses laguneva omandiga, mille omanikul või omanikel puudub omandi korrashoiu vastu huvi, tuleks Mardi väitel ühe võimalusena kõne alla korterite sundvõõrandamine. Ent kui korterit müüa ei saa, pole see lahendus – sest korteril lihtsalt pole ostjat.

Teine võimalus oleks omaniku loobumine omandist kohaliku omavalitsuse kasuks, nii saaks omavalitsus hajaasustusega piirkonnas koondada allesjäänud elanikud ühte kõbusasse korrusmajja ja teised, amortiseerunud hooned, kuuluksid lammutamisele.

Kilingi-Nõmme Pärnu tänav 43 majaga seoses ei tule see viimane alternatiiv ilmselt jutukski.

Artikli allikas on LVM Kinnisvara blogi