Eelmise nädala reedel avaldas Statistikaamet tööjõu-uuringu käigus kogutud andmed teise kvartali tööhõive kohta. Tööturult saadud sõnumid on veidi vastukäivad – hõive kasvas esimese kvartaliga võrreldes märkimisväärselt, töötus jäi aga pea samale tasemele.

Hõive kasvab, töötus püsib endisel tasemel

Kevad ja suvi on Eestis mitmetel tegevusaladel kõige kiirem tööaeg. Töökäsi vajavad juurde näiteks turiste teenindavad ettevõtted, ehitus, põllumajandus. Seetõttu on tavapärane, et kevad- ja suvekuudel hõive kasvab ja töötus väheneb. Sellel aastal ei ole need kaks tööturunäitajat liikunud aga kooskõlas. 15-74-aastase elanikkonna tööhõive määr jõudis teises kvartalis rekordilisele tasemele, ületades 65%, kuid töötuse määr vähenes sama ajal vaid 0,1% võrra 6,5%-ni. Töötukassa kuised andmed registreeritud töötuse kohta näitavad juunis ja juulis koguni töötute arvu suurenemist. Kas peaksime olukorra pärast tööturul muret tundma? Kelle arvelt on töötus ja hõive suurenenud?

Kui töötust kujutatakse sageli ääremaade probleemina, mida kogevad enam mehed, siis selle aastas teises kvartalis on töötus suurenenud eelkõige Tallinnas ja Põhja-Eestis ning just naiste hulgas. Hõive on seevastu suurenenud kõige enam Kirde-, Lääne- ja Lõuna-Eestis, millest vähemasti viimast kahte mõjutab soodsalt sellel aastal kiirelt kasvanud siseturism. Tööhõive kasvas teises kvartalis jõudsalt ka noorte meeste seas, mis viitab suuremale tööjõunõudlusele meeste poolt domineeritud aladel, näiteks ehitussektoris.

Võimalik selgitus tööpuuduse suurenemisele just Tallinnas ja selle lähistel on viimaste aegade kiire palgakasv. Tulenevalt tugevast konkurentsist on surve palkade kasvuks suurim just Tallinnas. Tööjõumahukad ettevõtted, kus makstakse madalat palka, on töötasu tõusule haavatavad ja alustanud seetõttu oma tegevuse ümberkorraldamist viisil, mis võimaldaks hakkama saada vähema hulga töötajatega. Teatavasti on Eestis naised koondunud sageli just nendesse sektoritesse ja ametialadele, kus makstavad palgad on väikesed. Seetõttu puudutab madalalt tasustatud töökohtade kaotamine ennekõike just neid.

Töötute arvu edasist vähenemist pidurdab ka jõudmine nii-öelda „loomuliku“ tööpuuduse määrani. Alati jääb ka väga hästi toimivas majanduskeskkonnas üle hulk inimesi, kelle jaoks ei ole sobivat tööd olemas või kes ei soovi pakutava palgataseme ja ametikohtade juures tööl käia.

Arvestades tohutuid muutusi, mille Eesti ühiskond on täna veel tööealiste inimeste eluea jooksul läbinud, ei ole üllatav, et leidub palju neid, kelle jaoks sobiva hariduse ja kogemuse puudumise tõttu on töökoha leidmine raske. OECD hinnangul on loomuliku tööpuuduse määr Eestis üle 8%, mis tähendab, et juba praegu jääb tegelik töötus selle alla. Rohkemate inimeste tööle aitamine eeldab aktiivseid tööturumeetmeid, sealhulgas koolitust ja ümberõpet. Positiivsena trendina on pikaajaline tööpuudus vähenenud ehk paljud kaua tööta olnud inimesed on endale sobiva koha leidnud.

Kokkuvõttes püsib olukord tööturul endiselt hea ja eriti Tallinnas ning selle lähistel ei tohiks uue töökoha leidmine probleemiks osutuda. Kõrge hõive tingimustes on väheperspektiivikate töökohtade kadumine pigem tervitatav, sest võimaldab töö kaotanud inimestel liikuda nendele aladele, kus nõudlus ja pakutav palk on paremad. Muret valmistab töökohtade kadumine piirkondades, kus võimalikke uusi tööandjaid on väga vähe ja oht hõivest pikaks ajaks välja langeda seetõttu suur.

Liikumine targema majanduse suunas

Tööhõive jõudmine majandusbuumi aegsest kõrgemale tasemele paneb küsima, kas tööturul on toimunud ka paljuräägitud „struktuursed muutused“ ehk inimkeeli – kas töötajaid on lisandunud nendele aladele, kus palk on kõrgem ja tulevikuperspektiiv parem?

Raske on hinnata, kas muutused on olnud piisavalt suured või kiired, kuid võrreldes majandusbuumiga, on õiges suunas toimunud ümberpaiknemisi tööjõu struktuuris tõepoolest märgata. Võrreldes omavahel 2006.–2008. aasta keskmist hõivet tegevusalade järgi 2014. aastaga, on kõige kiiremini kasvanud tööga hõivatute osakaal kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses ning info ja side valdkonnas. Keeruka nimega kutse-, teadus- ja tehnikaalase tegevuse alal on suurimad tööandjad arhitektuuri- ja inseneribürood, raamatupidamis- ja auditifirmad, juhtimiskonsultatsioone pakkuvad ettevõtted jms.

Kokku on sellel alal hõivatute osakaal tõusnud 2,9%-lt 4,3%-ni ja eelmisel aastal töötas valdkonnas juba 27 000 inimest. Teine jõudsalt kasvanud tegevusala, info ja side, hõlmab endas peamiselt infotehnoloogia- ja telekommunikatsiooni¬ettevõtteid. Kui 2006.–2008. aastal töötas selles vallas 2,3% tööga hõivatutest, siis 2014. aastaks oli nende osa tõusnud 3,5%-ni. Riigireformijatele peaks hoogu juurde andma asjaolu, et samal ajavahemikul on avaliku halduse alal tegutsevate inimeste osa koguhõives tõusnud 6%-lt 7,2%-ni.

Kõige enam on perioodil 2006-2008 kuni 2014 vähenenud ehitussektoris töötavate inimeste osakaal koguhõives – 11,6%-lt 9,4%-ni, mis arvestades buumi harjal toimunut on ka täiesti mõistetav. Ka töötlevas tööstuses hõivatute osa on kahanenud 20,3%-lt 18,2%-ni. Põhiliselt on langus toimunud rõiva- ja tekstiilitööstuse arvelt, kus 2006.–2008. aasta keskmisena töötas üle 16% töötlevas tööstuses hõivatud inimestest, kuid 2014. aastal vaid 10%.

Suurtest tööstusharudest on hõivatute osakaal ainsana kahanenud veel puidutöötlemise alal, kuid kui buumiaastatel jäi sellel alal tööviljakus tööstuse keskmisele alla, siis nüüdseks on tegevusala muutunud keskmisest tootlikumaks. Suuremad tegevusalad, kus vaatlusalusel ajal hõivatute osakaal on kasvanud, on metalltoodete tootmine, mööblitööstus ja toiduainetööstus.

Nii-öelda tarkade tegevusalade edasine kasv sõltub suuresti inimkapitalist – kas tööturul on leida piisavalt pädevaid inimesi? Kohati tundub, et pakkumist ületav nõudlus tekitab tööturul „mullikesi“, kus spetsiifilisel alal tegutseval inimesel on võimalus teenida rohkem kui tegelikult õiglane. Õnneks on vähemalt IT-valdkond noorte jaoks põnev ja sellealase haridusega inimeste arv kasvamas.