Inimese surm on alati väga kurb sündmus, eriti kui on tegemist lähedase inimesega.
Šokist veidi toibununa, tuleb mõtlema hakata matustele ja peiede korraldamisele. Kuid pärast kadunukese viimsele teekonnale saatmist, tõusetub paratamatult küsimus – mis saab tema maisest varast ehk kuidas toimub pärimine.
Mis on pärimine? Seaduse tähenduses on pärimine isiku surma korral tema vara üleminek teisele isikule. Pärandaja on isik, kelle vara tema surma korral teisele isikule üle läheb. Seega oma eluajal on pärandaja pärandvara omanik ja naudib kõiki omanikuks olemisest tulenevaid eeliseid ja kannab vastutust.
Pärija jaoks omandavad pärimisõiguslikud normid tähenduse alles pärandi avanemisega, see tähendab pärandaja surmaga. Enne pärandi avanemist pärijal subjektiivset õigust pärandvarale ei teki. Pärandaja saab oma vara vabalt käsutada ja pärijal on õigus vaid sellele varale, mis pärandi avanemise hetkel pärandajale kuulub.
Seega on pärand pärandaja vara, mida päritakse. Igal inimesel on õigus eluajal teha korraldusi enda vara käsutamiseks peale tema surma. Selleks on võimalik teha testament või sõlmida pärimisleping. Sellise viimse tahtega näidatakse üles vastutustunnet, jätmata vara jagamist enda lähedaste õlule ning vähendades sellega pingeid vara jagamisel.
Eriti oluline on see abielus olevate isikute korral. Väär on laialt levinud arusaam, et surma korral on pärijaks vaid üleelanud abikaasa. Kui testamenti tehtud ei ole, on pärijateks üleelanud abikaasade kõrval ka lapsed ja lapselapsed ning nende puudumisel vanemad ja õed-vennad.
Sellise olukorra vältimiseks on abikaasadel võimalik teha vastastikune testament. Kui aga lahkunu elu aja jooksul oma viimset tahet ei avalda, toimub pärimine seaduse järgi. Seadusega on pärijad liigitatud hierarhiliselt lähedastest sugulastest kaugemate sugulasteni. Seadusejärgsed pärijad pärivad kolmes järjekorras:
- I jrk on on pärima õigustatud kadunukese alanejad sugulased;
- II jrk vanemad ja nende alanejad sugulased;
- III jrk vanavanemad ja nende alanejad sugulased.
Alanejad sugulased on lapsed ja lapselapsed. Seega pärivad kõigepealt kadunukese lapsed. Kui laps on pärandi avanemise (surmapäev) ajaks samuti surnud, pärivad tema alanejad sugulased (kadunukese lapselapsed). Lapsed pärivad pärandvara võrdsetes osades. Surnud vanema asemele astunud lapsed pärivad võrdsetes osades selle osa pärandist, millele olnuks õigus nende surnud vanemal.
Kui esimese järjekorra pärijaid ei ole, saavad pärimisõiguse teise järjekorra pärjad ehk kadunukese vanemad võrdsetes osades. Ka siin on analoog esimese järjekorra pärijatega. Nimelt, kui ühte vanemat enam elavate kirjas ei ole, pärivad tema alanejad sugulased (kadunukese õed-vennad). Surnud vanema asemele astunud lapsed pärivad võrdsetes osades selle osa pärandist, millele olnuks õigus nende surnud vanemal.
Kui ka teise järjekorra pärijaid ei ole, pärivad kolmanda järjekorra pärijad ehk kadunukese vanavanemad. Kui pärandi avanemise ajal on elus kõik vanavanemad, pärivad nad kogu pärandi võrdsetes osades. Kui isa- või emapoolne vanavanem on surnud, astuvad tema asemele tema alanejad sugulased (kadunukese tädid-onud).
Kui tal alanejaid sugulasi ei ole, pärib tema osa sama poole teine vanavanem. Kui ka teine vanavanem on surnud, pärivad tema alanejad sugulased. Kui pärandi avanemise ajaks on surnud mõlemad isa- või emapoolsed vanavanemad ning neil ei ole alanejaid sugulasi, pärivad teise poole vanavanemad või nende alanejad sugulased.
Nagu eelpool kirjeldatust nähtub, ei kuulu leseks jäänud üleelanud abikaasa ühegi järjekoha juurde. Tema pärib koos pärandaja sugulastega. Abikaasa pärandiosa suurus sõltub sellest, millise järjekorra pärijate kõrval ta pärib. Mida kaugema järjekorra pärijad pärimas on, seda suurem on abikaasa pärandiosa.
Seaduse kohaselt pärib abikaasa:
- I jrk pärijate kõrval võrdselt pärandaja lapse/laste osaga, kuid mitte vähem kui 1/4 pärandvarast.
- II jrk pärijate kõrval 1/2 pärandvarast.
Kui ei ole sugulasi esimesest ega teisest järjekorrast, pärib pärandaja abikaasa kogu pärandi ehk vanavanemad pärida ei saa. Abikaasa pärimisõiguse juures tuleb kindlasti arvestada asjaoluga, kas pärandaja oli oma surmahetkel või enne seda abielus ja milline oli abikaasade varasuhe vara omandamise ajal.
Kui abikaasade vahel kehtis abielu kestel ühisvararežiim ehk varaühisus, siis kõik asjad ja õigused, mis sel ajal omandati on abikaasade ühisvara. Lahusvaraks loetakse abikaasa poolt enne abiellumist omandatud vara ning vara, mille abikaasa on abielu kestel omandanud kas kinke- või pärimise teel.
Pärida saab vaid pärandaja vara. Seega läheb pärijatele üle surnud abikaasa lahusvara ja tema osa ühisvarast. Üleelanud abikaasa osa ühisvarast kuulub temale perekonnaõiguse alusel. Seega, kui pärandvara hulgas on abikaasade ühisvara, saab üleelanud abikaasa nõuda pärimismenetluse käigus talle omandiõiguse alusel kuuluva osa eraldamist ühisvarast.
Lisaks pärandi osale, on üleelanud abikaasal õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli abikaasade ühine kodu. See säte teenib pärandaja abikaasa sotsiaalse kaitse tõhustamise eesmärki ehk annab üleelanud abikaasale õiguse eluga edasi minna elukohta vahetamata või seda jagamata teiste pärijatega.
Kui aga kadunukesel ei ole esimese, teise ega ka kolmanda järjekorra pärijaid ja testament jäi tegemata, on pärijaks pärandi avanemise koha kohalik omavalitsusüksus.
Kui pärand on avanenud välisriigis ja pärimisele kohaldatakse Eesti õigust, on pärijaks Eesti Vabariik.
Kui pärijaid on mitu, moodustavad nad pärandvara ühisuse. See tähendab, et pärijad käsutavad pärandvara vaid ühiselt. Ükski pärija enda osa pärandvarast vabalt käsutada ei saa, selleks on vajalik kõigi kaaspärijate konsensus.
Järgmises osas käsitleme testamendiga tehtavaid korraldusi.
Pärimisest loe lähemalt käsiraamatust „Pärimine. Pärandaja, testament ja pärimine ehk mis saab peale surma?“, Evi Hindpere, Kinnisvarakool 2015.
