Priidu Pärna: Kes vastutab ulukikahju eest?

Ulukikahjud võiks üle Eesti rahaliselt kokku arvata, ja kui need on riigiasutuste tegevusetusest tingitud, siis riigile ühise nõude esitada.

Paradoksaalne olukord tekib Riigimetsa Majandamise Keskusega – riigiasutus teostab põhimääruse kohaselt oma õigusi riigi nimel, seega peab keskus jahti oma jahipiirkonnas riigi nimel ja samas saab oma jahiloa riigi keskkonnateenistuselt ning allub riigi keskkonnateenistuse järelevalvele!

Riigi keskkonnateenistusel on kohustus ulukikahjude ilmnemisel võtta kasutusele abinõusid ehk suurendada kütitavate ulukite arvu jahipiirkonnas, kohustada jahipidajaid looma uusi loomade söötmise platse või muutma jahirajatiste asukohti, kui need on liiga lähedal inimeste elukeskkonnale, määrata erakorralisi jahte väljaspool jahihooaega jms.

Seega on jahiseaduse selge ideoloogia, et riik korraldab jahipidamist ja ka vastutab selle eest. Milliseid järeldusi võime nüüd teha?

Tohib marju korjata, tohib ka jahti pidada?

Ulukikahjustuste korral võime seega aru nõuda maakondlikult keskkonnateenistuselt, kes peab riigiasutusena meile vastama ning seda märgukirjade ja selgitustaotlustele vastamise seaduse alusel.

Niisiis peavad maakondlikud keskkonnateenistused andma meile ka andmeid jahipiirkonna kasutusloa omaniku ja loa tingimuste, sealhulgas määratud kütitavate loomade arvu ja tegelike tulemuste ning kavandatavate abinõude osas.

Sama kehtib Riigimetsa Majandamise Keskuse jahimajandite kui riigi osa suhtes. Iga maaomaniku kohustus peaks aga olema ulukikahjustustest keskkonnateenistust teavitada. Jahiseltsidega ei pruugi maaomanikel olla lepingulisi suhteid, kuid neilegi tuleks teada anda ulukikahjustustest ning olla dialoogis olukorra lahendamiseks.

Levinud on arvamus, et kui maaomanikul ei ole lepingut jahipidajaga oma maade jahtimiseks andmise kohta, siis ei peagi jahiselts seal ulukite arvukust reguleerima.

Jahiseadus sätestab tõesti, et jahipiirkonna kasutusloale lisatakse maaomaniku ja jahipiirkonna kasutaja vahel sõlmitud kirjalik leping või on olemas maaomaniku kirjalik nõusolek maade jahimaana kasutamise võimaluse ja jahipidamise tingimuste kohta või maaomaniku kirjalik jahipidamise keeld.

Praktikas on selliseid lepinguid vähe sõlmitud, kuid norm näitab, et maaomanik võib oma maatükkide kasutamise tingimusi jahipiirkonna kasutajale piiritleda ka ühepoolse avaldusega või seal jahipidamise üldse keelata.

Väidan, et kui maaomaniku kirjalikku keeldu ei ole, siis ei ole jahipidamine eraomanike maal keelatud sellest hoolimata, et maaomanik selleks kirjalikku luba pole andnud, sest asjaõigusseaduse § 142 ja metsaseaduse § 35 kohaselt võib igaüks viibida piiramata või tähistamata eramaal päikesetõusust päikeseloojanguni.

Sõlmi leping jahipidajaga

Omanikepoolset lepingute sõlmimist tuleb iseenesest tervitada, kuna see paneb täpsemalt paika jahipidamise tingimused ja ka ulukikahjustuste kõrvaldamise korra ning alused.

Samas tuleb olla ettevaatlik, et maaomanik ei võtaks pealesurutud tüüplepinguga endale ülemääraseid kohustusi ega vabastataks jahipidajaid seadusest tulenevatest kohustustest. Tegu on ikkagi kahepoolse lepinguga, kus kõik punktid tuleb mõlemale poolele sobivalt läbi rääkida.

Levinuim altminek lepingute puhul on omaniku kohustuse võtmine rajada tarandikke metsloomakahjustuste vältimiseks. Minu hinnangul on see ebaproportsionaalne (rahaline) kohustus piirata kümned hektarid metsanoorendikke või rohumaid aedadega. Koduaia piiramine on seevastu tavaline.

Igal kodanikul on õigus nõuda, et riik täidaks oma seadustest tulenevaid ülesandeid. Kas keegi vastutab ulukikahjustuste eest ka rahaliselt?

Sageli on metsanoorendike hävimine metsahindajate-patoloogide poolt akteeritud ja metsa rajamisele tehtud kulutused seega dokumentides fikseeritud. Tekkinud kahju hüvitamist saab kahjutekitajalt nõuda võlaõigusseaduse alusel.

Peremehetult loomalt ei ole midagi nõuda. Kui aga keskkonnateenistusest saadud andmete alusel selgub, et jahipiirkonna kasutaja ei ole kasutusloal sätestatud küttimise või ulukikahjude ärahoidmise abinõude rakendamise kohustust täitnud, vastutab seaduse kohaselt jahipiirkonnas tekitatud kahjude eest jahipiirkonna kasutaja.

Kuidas kahjutasu nõuda

Kui tegu on Riigimetsa Majandamise Keskuse jahimajandite hallatavate maa-aladega, vastutab varaliselt kokkuvõttes riik. Jahiseaduse § 24 kohaselt hüvitatakse kahju omanikule rahas või muul moel vastavalt kokkuleppele.

Võlaõigusseaduse kohaselt on kahju suuruseks summa, mis kuluks omanikul endise olukorra taastamiseks. Eelduseks on, et omanik tõestab kahju tekkimise ning jahipiirkonna kasutaja süü (tegematuse) seost.

Kuna me jõudsime järeldusele, et jahipidamise korraldamine ja oma riigi elanike vara kaitse on riigi kohustus, siis võib tõstatada ka laiema küsimuse riigi vastutusest.

Kui ulukikahjude tekkimise aluseks on riigiasutuste tegevusetus ja apaatia, siis riigivastutuse seaduse alusel saab isik nõuda riigi tegevusetusega tekitatud otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamist juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi.

Lisaks ei tasu unustada poliitilist vastutust, kuna jahipidamise alane seadusloome, keskkonnateenistused ning Riigimetsa Majandamise Keskus on keskkonnaministri valitsemisalas.

Ja lõpetuseks – ühtsuses peitub jõud. Maa- ja metsaomanikel on mõistlik ühineda erametsaseltsidega või Eesti Omanike Keskliiduga, nende organisatsioonide liikmetena on inimesel parem juurdepääs informatsioonile ja õigusabile. Samuti on võimalik rahalised nõuded üleriigiliselt kokku koguda, et esitada ühine nõue avalikule võimule. Ühiselt saab tellida ka erapooletuid ulukite loendusi, mis võivad olla aluseks metsloomade arvukuse reguleerimisele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

8 + 1 =

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this:
Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!