Eesti kinnisvarasektor on alates kriisi lõppemisest taastunud väga polariseeritud moel. Tugevalt tõusnud elukondlik segment on kõrvuti kiratseva ärikinnisvaraga ja stabiilset olukorda pole siiani saavutatud.
Jutud raha kättesaadavusest ja madalast hinnast on meisse juba mõned aastad lootust süstinud. Euroala tugiostud ja Brexiti efekt on tõesti paisanud Euroopa turule suures koguses odavat raha, aga tegemist pole kahjuks meie turuga. 16. augustil kirjutas Äripäev, EP president Ardo Hansson sõnadega, et Euroala on pilgeni tootlust otsivat raha täis. Julgustav teade, mis koos ülejäänud turgu ujutavate lugudega loob pildi, et oleme jõudnud olukorda, kus kõik investeerimisprojektid ja võlakirjad leiavad rahastuse.
Miks me siis ei näe iga päev mahukaid kinnisvara tehinguid ja suuremaid arendusi kerkimas?! Põhjusi on ilmselt mitmeid, aga üks väga proosaline nüanss on oluline. See viidatud ja palju räägitud “tootlust otsiv raha” käib mööda suuri turge ja loodab leida paigutuse riskivabasse, paar protsenti teenivasse varasse. Tugiostude toel ringlusesse paisatud vahendid on praktiliselt tasuta. Seetõttu on nad ka erakordselt tundlikud riskide suhtes.
Eesti (Balti) kinnisvara on aastaid pakkunud kõrgemat tootlust, kui muu euroala, sellega seoses pole meil praktiliselt tekkinud professionaalselt juhitud investeerimisobjekte. Räägitud on meie perifeersest asukohast ja arenevast ärikeskkonnast, aga tegelikkuses ei paista me madala riskiga objektide osas lihtsalt silma. Meil viimastel aastatel kerkinud kinnisvaraobjektid on üksikute eranditega suhteliselt madala kvaliteediga. Pikema perspektiiviga investor otsib lisaks ehituskvaliteedile hästi või suurepäraselt hallatud objekte. Üksikud Eesti professionaalsed varahaldurid tegelevad oma objektidega ise ja ringlusesse jõuavad need umbes iga 5 aasta tagant. Kõlavamalt reklaamitud objekte haldavad sageli omanikud ise, mis tähendab, et investorile puudub sellel teenusel igasugune väärtus. Parima halduri otsijal on täna valida vaid üksikute professionaalide vahel. Kui teenuse risk ning huvide konfliktid välja praakida, siis võib juhtuda, et ei jää alles ühtegi.
Oleme aastaid püüdnud ehitada Euroopalikku professionaalset ärikeskkonda aga seni, kuni mõni lüli selles ahelas on puudu, ei suuda me kõiki riskihaldurite lahtreid täita ning meile jääb raha endiselt kalliks ning kättesaamatuks. Väike turg ning tihe konkurents on viinud killustumisele, millest mõnede põhimõtete muutumiseks on vaja lihtsalt aega. Seni vaatame, kas rootslased oma pirukast osa annavad või mitte ja imestame edasi, et miks kõik räägivad odavast rahast, mida meie turul tegelikult ei leidu. Eesti professionaalse kinnisvarahalduse turule on viimastel aastatel lisandunud paar tugevat tegijat, loodame, et nende kliendibaas ning kogemused kasvavad ja ka meie saame esitleda objekte, mis vastavad rahvusvahelisele Core klassile ning meelitavad investeerima alla 3% tootlust otsivat raha.
