Kuidas langeb üür?

Rää­gi­tak­se, et üüriturul on põrgu lah­ti läi­nud, või mis põrgu – lau­sa Suur Sot­sia­list­lik Ke­vad­re­vo­lut­sioon! Se­ni pris­ked korteriüürid ku­ku­vad küsi­ma­ta­gi ja õnne­li­ke­ma­te ku­lud piir­du­vad kom­mu­naal­tee­nus­te eest maks­mi­se­ga. Kolm lu­gu Ki­lu­lin­nast.

Esimene lugu: kukub, kui küsida osatakse

Kui kauaaeg­se­te kor­te­ri­naab­ri­te Külli (23) ja Mil­jar­di (24) me­reäär­ses hruštšov­ka­ra­joo­nis ole­vast kol­me­toa­li­sest mit­telä­bi-käi­da­va­te tu­ba­de­ga üüri­kor­te­rist kol­mas kaasüürnik oda­va­ma­le pin­na­le eda­si ko­lis, olid nad prob­lee­mi ees. Se­ni üsna mõist­li­ku­na tun­du­nud 5000-kroo­ni­se üüri ja kom­mu­naal­ku­lu­de kol­meks ja­ga­mi­ne ei ol­nud võima­li­ke uu­te naab­ri­te jaoks enam ah­vat­lev pak­ku­mi­ne. „Kirt­su­ta­ti ni­na, et sa­ma ra­ha eest saab ju­ba kesk­lin­nas ela­da,” mee­nu­tab Külli. Et kor­ter on mõnu­salt sis­se ela­tud, pol­nud Küllil ja Mil­jar­dil eri­list soo­vi väl­ja ko­li­da. Ot­sus­ta­ti üüri al­la küsi­da ja uus kol­mas lei­da.

„Ot­si­si­me por­taa­li­dest sar­nas­te kor­te­ri­te hin­na­pak­ku­mi­si nii oma kan­dis, Kris­tii­nes, Mus­tam­äel, Kad­rio­rus kui ka kesk­lin­nas. Ja vaa­ta­si­me ka paa­ri ka­he­toa­list. Sel­gus, et hin­na­kor­rek­tuur on ol­nud üsna jõuli­ne,” mee­nu­tab Mil­jard.

Kok­ku­ko­gu­tud kor­te­ri­pak­ku­mi­sed saa­de­ti oma­ni­ku­le ja ki­ri lõpe­ta­ti nii: „Loo­de­ta­vas­ti mõis­ta­me pea­lin­na kin­nis­va­ra­tu­rul va­lit­se­vat olu­kor­da ja sel­le tu­le­vi­kuväl­ja­vaa­teid sar­na­selt ning jõua­me pea­gi kii­re­le ja mõist­li­ku­le kok­ku­lep­pe­le eda­si­se üüri as­jus.”

Kor­te­ri oma­ni­ku­le Sii­ri­le ei tul­nud kant­se­lii­dist ku­bi­sev ki­ri ülla­tu­seks: „Eks se­da oli oo­da­ta, see on aja­kir­jan­du­sest lä­bi käi­nud. Nii­su­gu­seid et­te­pa­ne­kuid on oma­ni­kel oo­da­ta pal­ju­des piir­kon­da­des või on nad sel­li­se ju­ba saa­nud. Kõigil on kroo­nid ar­vel.”

Ras­ke aeg nõuab kii­reid ot­su­seid ja komp­ro­mis­se. Järg­mi­se 24 tun­ni jook­sul lan­ges üür viien­di­ku ja 72 tun­ni­ga lei­ti kol­mas kaasüürnik. „A­ga kor­te­rioma­ni­ke na­has ma prae­gu küll ol­la ei ta­haks,” tun­nis­tab Mil­jard.

Teine lugu: kukub küsimatagi

Kesk­lin­na ser­val, kus ma­jad on puust ja tä­na­vad par­gi­tud au­to­dest ah­tad, üüri­vad ala­tes 2007. aas­ta sügi­sest ühist kor­te­rit elu­kaas­la­sed Miia-Ma­ria (24) ja Tiit (27). Kor­ter pol­nud just kõige oda­vam, kuid üür jät­tis hin­ga­mis­ruu­mi. Möö­du­nud sügi­sel, kui päe­va­kor­da ker­ki­sid ju­tud üldi­sest hin­na­lan­gu­sest, ot­sus­ta­sid noo­red vei­di tuult nuu­su­ta­da ja kin­nis­va­ra­por­taa­le uu­ri­da.

„Pä­rast pik­ka jul­gu­se ko­gu­mist mai­ni­si­me oma­ni­ku­le, et äk­ki võiks lan­ge­ta­da, et kesk­lin­nas on hin­nad ik­ka­gi lan­ge­nud,” mee­nu­tab Miia-Ma­ria. Too­kord jäi asi sin­na­pai­ka, hin­na­lan­gus pol­nud veel pä­dev ar­gu­ment. Ku­ni… „Aas­ta al­gu­ses ta kir­ju­tas mei­le, et on rin­gi vaa­da­nud ja olu­kord on kin­nis­va­ra­tu­rul muu­tu­nud, mistõttu ta lan­ge­tab meie üüri,” jät­kab Tiit.

Kor­te­ri oma­nik Kad­ri põhjen­dab hin­na lan­ge­ta­mist alt­ruis­mi ja pers­pek­tii­vi­tun­de­ga: „Mõtle­sin end üürni­ku olu­kor­da. Ega ta­haks maks­ta kõrge­mat hin­da kui tu­ru hin­na­ta­se, ja see lan­ges. Sel­li­ne alt­ruist­lik mo­tiiv. Nad on head üürni­kud ja ma ta­han, et nad olek­sid mul veel.”

Kolmas lugu: kui näkkab, elad nagu kommunismis

Kui se­ni va­ne­ma­te juu­res ela­nud elekt­rik Kaur (22) kuu­lis, et pe­re­kon­na­tut­ta­val on Las­nam­äel Laag­na kan­dis lao­kil ka­he­toa­li­ne kor­ter, ot­sus­tas ta te­gut­se­da. „Ta just ot­sis­ki, kes tu­leks ela­ma. Üüri ta ei ta­ha, saaks liht­salt „kom­mu­naa­li­des­t” lah­ti, et ise ei peaks maks­ma,” sel­gi­tab Kaur ja täp­sus­tab, et te­ge­li­kult on kõnea­lu­ne kor­ter müügis.

Et 400 000 kroo­ni­ni lan­ge­nud müügi­hind ei pa­ne te­le­fo­ni os­tu­soo­vi­dest pu­ne­ta­ma ja kom­mu­naal­mak­seid tu­leb ik­ka­gi ta­su­da, pi­das oma­nik pa­re­maks lei­da tut­vus­ring­kon­nast ini­me­ne, kes ka­taks kor­te­ri jooks­vad ku­lud ja saaks vas­tu­ta­suks seal ela­da, ku­ni kin­nis­va­ra­turg tõusu­le pöö­rab.

Kui po­pu­laar­ne võib sel­li­ne pak­ku­mi­ne oma elu alus­ta­va­te tut­ta­va­te seas ol­la, sel­lest an­nab ai­mu tõik, et Kaur se­da­puh­ku va­li­tuks ei osu­tu­nud. Noor­mees on sel­le pea­le esi­me­se hoo­ga üsna nör­di­nud.

Te­ge­las­te ni­med on nen­de soo­vil muu­de­tud.

Kommentaar: Mis nali see olgu?

Tõnu Toompark, kinnisvarablogija

•• Ma pole eriti uskunud, et ainult „kommunaalide” eest kusagil elada saab. Aeg-ajalt räägitakse, kuid fakte on vähe. Turu tervise seisukohast oleks mõistlik, kui sellist võimalust poleks. Kui üüri pealt pole võimalik tulu teenida, siis korteri kvaliteet langeb. Inimesed ei investeeri kohta, kust midagi tagasi ei saa. Pigem on need üürileandjad õnnetud inimesed, kellel on mingi vara risuks käes.

•• Rõhutaksin, et vara üüri- ja müügihinna vahe peaks olema õiges mõõtkavas. Meil pole see nii olnud. Vara üürile andmine peaks olema koht, kust õige mastaabi puhul peaks olema võimalik tulu teenida. Loota ühte korterit üürides rikkaks saada on absurd.

•• Kui kaua selline ebanormaalne olukord saab turul kesta? Eks ikka selle ajani, kuni majandus hakkab ülesmäge vedama ja turg korrastub. Üürid hakkavad tõusma siis, kui üüripinnad muutuvad pigem defitsiitseks.

•• Millal ülepakkumine võiks kaduda? Praegu tundub, et pigem tuleb üüripindu juurde.

Artikli autor on Mart Niineste. Artikkel ilmus 30/05/2009 väljaandes Eesti Päevaleht.

Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!

Kinnisvarakoolis järgmisena:

06.-08.09.2022 Kinnisvara ABC