Taavi Madiberk: Eesti vajab energiaagentuuri


Üldiselt aktsepteeritud stsenaariumi järgi kasvab energianõudlus järgmise 30 aasta jooksul vähemalt kaks korda. Euroopa Liit on kliimapaketiga vabatahtlikult piiranud fossiilsete kütuste kasutamist ning keskkonnakaitsele viidates on paljud riigid loobunud tuumaenergia arendamisest.
See on jätnud energiabilanssi tühimiku, mida täidab ideaalselt peaaegu CO²-emissioonivaba maagaas ning rikkalike energiaressurssidega Venemaa saab siit imperialistlikus geopoliitilises mängus tugeva majandusliku ning poliitilise eelise. Gazpromi tegevjuhi asetäitja Aleksandr Medvedevi teatel tõstetakse Lääne-Euroopale tarnitava gaasi hinda juba järgmisel aastal kaks korda, suure tõenäosusega rakendatakse analoogset hinnakujundust lähitulevikus ka Balti riikidele ja Ukrainale.

Vene gaasi julgeolekuoht ning hinnasurve on vaid üks osa laiemast energeetikapoliitikast. Eesti puhul on aga raske rääkida ühtsest energiapoliitikast olukorras, kus sisuliselt ei ole suudetud ellu rakendada ühtegi arengukava. Näiteks näeb 2004. aastal toonase majandusministri Andrus Ansipi vastu võetud arengukava aastani 2015 ette hoopis energiabilansis Vene gaasi mahu suurendamist.Ajakirjanduses on palju käsitletud Euroopa ja Venemaa vahelist gaasisõltuvust kui klassikalist ostu-müügisuhet, väites, et Venemaa on Euroopast suuremas sõltuvuses kui vastupidi. Tehniliselt korrektne väide ei too välja kahte tõika: esiteks puudub ELil ühtne energiapoliitika, rääkimata energiaalasest välispoliitikast, teiseks on Gazprom näidanud valmidust äriettevõttena kannatada lühiajalist kahju teostamaks Venemaa imperialistlikku ambitsiooni. Parim näide on Lukašenka survestamine, mis päädis Valgevene Sõpruse torujuhtme naftatarnete katkestamisega, mistõttu olid häiritud ka Poola ja Saksamaa energiatarned.

Ühendatud Energiasüsteemide juht Anatoli Tšubais on juba 2003. aastal toonitanud, et Venemaa võetud tarnekohustused ning siseturunõudlus ületavad 2010. aastaks mitmekümneprotsendiliselt gaasi maksimaalset tootmismahtu. Teadlik lõhkipakkumine võimaldab rakendada jaga ja valitse põhimõtet – ühelt poolt hinda üles kruvida, teiselt poolt poliitiliselt tõrksad lepingupartnerid sootuks gaasita jätta. Gazpromi rolli kaalukust näitab asjaolu, et gaasihiiu endine juhatuse esimees on pragune riigi president Dmit­ri Medvedev.

Euroopa Liidus on võetud vastu soovitusliku iseloomuga direktiiv 55/2003EÜ, mis ütleb, et gaasitarnija põhivõrgu omanik ning jaemüüja peavad olema lahutatud. Ettevalmistamisel on kohustusliku loomuga direktiiv, mis lõpetaks Gazpromi tegevuse gaasi põhivõrgu omanikuna ning kohustaks Eestit Gazpromi Eesti Gaasi omanikeringist välja ostma. Direktiivi rakendamisega kaasneks nii arvestatav rahaline väljaminek kui ka Gazpromi poolt juriidiline ja Venemaa poolt poliitiline surve. Sestap ongi Eesti valitsus palunud erandit, et Gazprom saaks Eesti gaasiturul edasi tegutseda.

Eelnimetatud otsus võiks olla õigustatud, kui oleks selge poliitiline tahe pakkuda Vene gaasile pikas perspektiivis tõsiseltvõetavaid alternatiive, survestades Eesti Gaasi ja kaudselt ka Gazpromi turumajanduslike hoobadega. Juhul kui konkreetseid plaane Vene gaasi osakaalu vähendamiseks lähiajal välja ei töötata ning edukalt ellu ei rakendata, jääb erandi palumine täiesti mõistetamatuks.

Eesti eesmärk peaks olema tasakaalustatud energiaportfell, kus on maandatud Vene gaasist tulenevad julgeoleku- ja hinnariskid. Selge on, et Vene gaasi osakaalu, mis moodustab peaaegu et viiendiku primaarenergiabilansist ning üle 45 protsendi soojusenergia bilansist, tuleb suurusjärgu võrra vähendada. Selleks on 3–5 aasta perspektiivis vaja kasutusele võtta komplekssed meetmed pearõhuga biomassil põhinevate koostootmisjaamade rajamisel ning nende integreerimisel elektri- ning kaugkütte süsteemidesse.

Väo koostootmisjaam suudaks käivitamisel toota 500 GWh energiat aastas. Soojuse ja elektri jaotamine koostootmisjaamas on mõnevõrra virtuaalne, ent hinnanguliselt saaks juba üks jaam täita arvestatava osa soojusenergia bilansist, mis tähendab, et Vene gaasi saab soojamajanduses edukalt asendada biomassil põhinevate koostootmisjaamadega.

Probleem ei teki ka biomassi puudusest – Eestis leidub piisavalt hakkepuitu, energiavõsa, aga ka näiteks jäätmeid ning turvast. Õnnetuseks on meil vajalikul tasemel välja arendamata elektri- ja kaugküttesüsteemid, mistõttu pole toodetavat energiat kuskile turustada.

Sügisest tõuseb kütte ja gaasi hind ka ilma aktsiisi kehtestamata kodutarbijale hüppeliselt kuni 40 protsenti. Ainuüksi ühe ettevõtte, Tallinna Kütte hinnatõus tõstab tarbijahinnaindeksit (THI) peaaegu 0,6 protsenti. Kui veelgi tõsta gaasi ja seeläbi kütte hinda, võib sellel olla ohtlikke sotsiaalseid tagajärgi. Tarbija otsib sellises olukorras kindlasti alternatiivi, ent seda ei suuda hetkel talle kahjuks keegi pakkuda.

Sisuliselt karistataks koduomanikke riigi tegematajätmise eest. Ainus reaalne alternatiiv oleks üle minna elektriküttele, kuid see ei oleks sugugi odavam lahendus ning võimalik suurenev elektrienergia tarbimine on samuti läbi mõtlemata. Gaasi osakaalu on võimalik vähendada vaid terviklike energiapoliitiliste lahenduste abil. Lahendus Eesti energeetikaprobleemidele pikas perspektiivis on oma tuumajaama ehitamine. Lahtine on küsimus, kas ehitada kohe võimsusega 1200 MW kahe blokiga jaam või mitu väiksemat.Leedu tuumajaam on jäänud visandlikuks ning suletava Ignalina jaama asemele ei suuda Leedu mõne aastaga midagi luua. Asjaolu, et Venemaa plaanib ehitada Kalining­radi 2400-megavatist jaama (Kalining­radi maksimaalne energiatarbimine on 900 MW) tähendab, et Leedu tuumajaam võib osutuda üleüldse unistuseks. Pärast Ignalina sulgemist jääb Leedu üle 70 protsendi ulatuses energiasõltuvusse Vene gaasist, mistõttu võivad Venemaa kätte sattuda Leedu energiapoliitikat mõjutavad hoovad. President Valdas Adamkuse sõnul võib see tähendada sisuliselt soometumist.

Alternatiivina on räägitud Eesti Energia kavast osaleda Soome tuumajaama projektis, ent see plaan on seni vaid retoorika. Kindlustunde saavutamiseks peab Eesti ehitama oma tuumajaama ja vastutustundetu on siinkohal rahvast Tšernobõli kaardiga hirmutada. Tuumaenergia on seni lihtsalt pikas perspektiivis odavaim energialiik.

Nordstreami nõukogu esimehe Gerhard Schröderi valitsusajal võeti Saksamaal vastu otsus, et tuumaenergia arendamine lõpetatakse ja jaamad suletakse aastaks 2020. Tol hetkel portreteeriti seda otsust kui roheliste triumfi. «Kasulike idiootide» abil tekitati energiabilanssi meeletu tühimik, seeläbi andes rohelise tule Vene gaasi Trooja hobuse sissejuhatamiseks.

Euroopa suurvõimudest on kõige venesõbralikumad just Itaalia ja Saksamaa: kaks riiki, kus on otsustatud tuumaenergiast loobuda või seda tugevalt piirata. Sama lugu on kliimapaketiga, mis on Euroopa jaoks tõstnud energiahindu, murendanud energiajulgeolekut ning doomino­efektina avanud samuti tee Vene gaasile. Samas kliimapaketi põhistuseks oleva inimtegevusest põhjustatud CO²-emissiooni ning kliima soojenemise vahelist märkimisväärset korrelatsiooni pole siiamaani teaduslikult tõestatud. Energeetika on majanduse alus ning põhjendamatult tähelepanuta jäänud valdkond, kuna praeguseid poliitilisi otsuseid tunnetatakse alles ülejärgmiste valimiste ajal. Eesti on ainus euroliidu liikmesriik, kus puudub energiaagentuur. Toimiva energiaagentuuri rajamine on Eesti konkurentsivõimelisuse tagamise ning iseolemise garandiks.

Energiaagentuuri ülesanne oleks luua Eestile tasakaalustatud energiaportfell, kus hinna- ja julgeolekuriskid on võimalikult maandatud. Akuutseks muudab energiaagentuuri loomise ka energiaturu vabanemine, sest ka vaba konkurentsi tingimustes tuleb kommunaalteenuste valdkonnas võtta kodutarbija kui nõrgem pool erilise hoole alla kaitsmaks teda põhjendamatu hinnakujunduse eest.

Samas tuleb välja arendada elektrienergia- ja küttesüsteemide põhivõrgud selliselt, et biomassil töötavatel koostootmisjaamadel oleks oma toodangut kuhugi turustada. Energiaagentuur peab ka tagama, et põlevkivi jääks veel pikkadeks aastateks Eesti energeetiliseks selgrooks. Kuna CO²-emissiooni kvoodist saadavad tulud laekuvad otse riigile, peaks jätkusuutlikkuse tagamiseks kaaluma riiklikes huvides põlevkivitööstuse otsetoetamist.

Omariikluse säilimise eelduseks on elujõuline välispoliitika. Euroopa Liidu ning ka Eesti välispoliitika tuleval kümnendil on ennekõike energiapoliitika. Kuid mõnevõrra kohatu on energiajulgeolekust rääkides toonitada Nabucco torujuhtme või energiaharta Venemaa-poolse ratifitseerimise vajadust, kui kodune energiajulgeolek ning -poliitika laiemalt on täiesti lahendamata. Selleks vajamegi tõhusat päevapoliitikaülest rakendusorganit – energiaagentuuri.
Taavi Madiberk, Eesti Omanike Keskliidu peasekretär

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

73 − = 67

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!

Kinnisvarakoolis järgmisena:

Kinnisvara tehnohoolduse korraldamine