Ajaloorubriik: Herbert Johanson – arhitekt, kes kinkinud Tallinnale imekaunid hooned

Arhitekt Herbert-Voldemar JohansonArhitekt Herbert Voldemar Johanson on mees, kes Eesti esimese iseseisvusperioodi jooksul projekteeris Tallinna mitmeid tänaseni linnapilti kaunistavat hoonet.

Herbert Johanson sündis 10. september 1884 Haljalas. Ta õppis Tallinna Poeglaste Reaalkoolis, mille lõpetamise järel suundus 1904. aastal Riia polütehnilisse instituuti. Seal oli juba ees tema koolivend ning hilisemate aastate parim sõber ja kolleeg Eugen Habermann. Johansoni haridus ei piirdunud Riiaga, vahepealseil aastail (1906–1908) õppis ta Darmstadti Tehnikaülikoolis.

Instituudi cum laude lõpetamise järel 1910. aastal jäi Herbert Johanson terveks kümnendiks Lätisse. Lätis töötas Johanson juhtivate baltisaksa arhitektide juures. Herbert Johanson kuulus ainsa eestlasena Riia Arhitektide Ühingusse ja ühingu aastaraamatuis, kus esitati vaid tugevamaid töid, ei jäetud teda nimetu abilise rolli, vaid toodi projektide juures ära kui Mitarbeiter (saksa keeles ‘kaastööline’).

Herbert Johansoni Tallinna asumise järel 1920. aastal sai esimeseks suuremaks tööks koos Eugen Habermanniga projekteeritud Riigikogu hoone Toompeal. Riigikogu hoone kavandamise järel jätkus kahe tipparhitekti viljakas koostöö veel neli aastat.

1924. aastal kutsuti Herbert Johanson tööle Tallinna linnavalitsuse ehitusosakonna projektbüroo juhataja kohale, kus ta 20 aasta jooksul kavandas suurema osa linna ehitatud tähtsamatest hoonetest. Alles 1930. aastate teisel poolel tuli talle noori abilisi, kellest soosituks sai K. Annan.

Ametikoha tõttu sõltus Johansonist eelkõige linna sotsiaalehitiste tase. Oluliste töödena tuleks siinkohal mainida õpetajate elamut Raua tänav 4 (koos E. Habermanniga, 1923–1924), Tallinna keskhaigla töötajate elamugruppi Herne tänaval (1924–26), linnateenijate elamugruppi Mulla tänaval ja Ristiku tänava nurgal (1925–27), tööliste elamugruppi Maisi tänav 6 (1929) jt. Sotsiaalehituste alla mahuvad ka kooperatiivid, millist õnnestunumaks peetakse riikliku kaitse alla kuulunud “Oma Kolde” elamugruppi Kolde tänavas (koos E. Habermanniga, 1922–25). Suuremates hoonetest on kunstiküpsem endine Pelgulinna algkool (Ristiku tänav 69, 1927–1929). Lisaks on Johanson projekteerinud veel rea kortermaju peamiselt Pelgulinna ja Veerenni asumis.

1920. aastate lõpuks jõudis kümnendi jooksul Euroopas läbi löönud uus optimistlik funktsionalism moevooluna Eestisse. Herbert Johansoni väikeelamut Toompuiestee 6 on peetud esimeseks funktsionalistlikuks hooneks Eestis. 1930. aastate alguses tegid peaaegu kõik Eesti arhitektid läbi lühiajalise “valgete villade perioodi”. Võrreldes meie tugevaima Pärnu koolkonna kuurortlinnalikult vallatu vormiga villadega on Johansoni väikeelamud (Kotzebue tänav 28, Vabriku tänav 14 jt) kompaktsemad ja ratsionaalsemad.

Funktsionalistlikke suuri ühiskondlikke hooneid ei jõutud kuigi palju ehitada. Ometi on klassikaks muutunud sellest rühmast kaks Johansoni koolimaja. Liiatigi oli ta kooliarhitektuuri juhtiv meister ja rahvusliku koolihoone tüübi peamine väljaarendaja. 1930. aastatel oli ultramoodsa klaastorniga Lenderi gümnaasium (6. kk Kreutzwaldi tänav 25, 1933–35) löövam, arendatuma ruumiprogrammiga ja mahenenud vormidega Prantsuse lütseum (Hariduse tänav 3, 1936–37) aga elegantsem.

Kui Lasnamäe algkooli (Majaka tänav 2, 1932–35) hall tõsidus ei meelita just lapsi kooli, siis paefaktuuri karmus on vähemalt kalmistuarhitektuuri jaoks nagu loodud. Nõustuda tuleb seisukohaga, et Liiva kalmistu kabel on sõdadevahelise perioodi arhitektuuri parim näide. Paraku pole see rangeilmeline, kuid väga harmooniline arhitektuuriteos erinevalt Metsakalmistu kabelist riiklik arhitektuurimälestis. Metsakalmistu kabel (1936–37) jääb vormides ja kompositsioonis küll eklektiliseks, kuid peaks olema maiuspalaks metafüüsilise arhitektuuri huvilistele.

Südalinnas on paearhitektuuri manifestiks tuletõrjehoone (Raua 2, 1936–39), eriti selle torn, kust õhkub nii vormielegantsi kui ka uue arhitektuuri optimistlikkust. Paearhitektuuri suurim monument, praeguse Viru hotelli kohale kunagi plaanitud 12-korruseline raekoda (1934) jäi ehitamata. Projekt oli funktsionalismi lakoonilisuses nii moodne, et ehmatas linnaisad selle elluviimise asemel hoopis raekoja eelprojektide võistlust korraldama.

1930. aastatel levis Euroopas neoklassitsism. Sellega läks kaasa ka enamik Eesti arhitekte (Elmar Lohk, Edgar Kuusik, Eugen Sacharias jt). Vaid vähesed suutsid jääda truuks puhtale funktsionalismile (Olev Siinmaa). Herbert Johanson paikneb oma selle perioodi ehitistega Hariduse tänav maja nr 8 – Prantsuse Lütseum (−1937), Keskhaigla (1937–45), Westholmi gümnaasium (1938–40), 20. Algkool (praegune Tallinna Ühisgümnaasium, 1938–40) kahe suuna vahepeal.

1944. aastal lahkus Johanson Rootsi. Algul Stockholmis ja hiljem Göteborgis töötas ta väheaktiivseks jäädes arhitekt Elmar Lohu juures ja läks varsti pensionile. Vanaduspäevad veetis H. Johanson lilli maalides. Suvel 1964 külastas arhitekt sünnimaad ja otsustas naasta. Dokumentide vormistamise ajal 1964. aasta 24. novembril Herbert Johanson aga suri.

Artikli autor: Jaak Juske
Allikas: http://jaakjuske.blogspot.com/

1929. aastal uksed avanud Pelgulinna algkool, tänane Ristiku põhikool

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

+ 39 = 49

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!

Kinnisvarakoolis järgmisena:

Planeerimisseaduse ja ehitusseadustiku uus rakendus- ja kohtupraktika