Ajaloorubriik: Mööblivabrik, mis muutis Tallinna ja eestlaste kodusid

lutheriKeset Tallinna Pärnu maantee, Veerenni tänava ja raudtee vahel laiub üks omaaegseid suurimaid tööstusalasid. Luhteri puidutööstus pani aluse kogu selle piirkonna arengule. Vabriku toodangut leidub aga veel tänagi paljudes kodudes.

1877. aastal asutasid Alexander Martin Luther ja Markel Makarov saeveski (praegu Pärnu maantee 69). Kuus aastat hiljem ehitati kahekorruselise puidust saeveski juurde arhitekt Erwin Bernhardi projekti järgi katlamaja.

1891. aastal valmis sama arhitekti projekti järgi Vineeri tänava äärde ühekorruseline tööstushoone, 1897. aastal kahekorruseline töökoda, kaks aastat hiljem Pärnu maantee äärde kahekorruseline tootmishoone ja 1901. aastal Tatari tänavale kahekorruseline tsehh. 1910. aastal rajati Pärnu maantee äärde ehitatud tootmishoone juurde kolmekorruseline juurdeehitis.

Koos Lutheri vabriku laienemise ja töötajate arvu suurenemisega otsustas juhtkond rajada oma töötajatele esindusliku rahvamaja. See ehitati aastatel 1904–1905 Soome arhitektide Herman Geselliuse, Armas Lindgreni ja Eliel Saarineni projekti järgi. Viis aastat hiljem sai valmis Aleksei Bubõri ja Nikolai Vassiljevi projekti alusel ehitatud vabrikuomaniku uhke villa, kus täna töötab linna perekonnaseisuamet.

Lutheri vabrik kasvas välja Lutherite perekonnas põlvest põlve edasi läinud tüüpilisest kaubandusettevõttest, mis tegutses Tallinnas juba 1742. aastast alates. Ettevõtte vahendatud traditsioonilistele kaupadele linale ja soolale lisandusid hiljem puidutooted ja ehitusmaterjalid.

1880. aastal langetas Alexander Martin Luther, kelle järgi ettevõte nime sai, otsuse võtta oma töökojas kasutusele masinad ja alustada ka mööbli tootmist. Lutheri pojad Christian ja Carl said tehnilise hariduse ning ühtlasi ülevaate tehnika viimasest sõnast ja puidutööstuse rahvusvahelistest arengusuundadest. Vendades süvenes huvi mehhaniseeritud puidutöötlemise uute meetodite vastu ja see viis nende juhtida jäänud perefirma 1880. aastate keskel murranguliste uuenduste juurutamiseni vineeri tootmise tehnoloogias. Lutheri ettevõte jätkas tööd kuni Eesti okupeerimiseni ja vabriku natsionaliseerimiseni 1940. aastal.

Lutherite vineeri- ja mööblivabriku 63 aasta pikkuse tegevuse algus langes kokku Euroopa vineeritööstuse sünniga ja selle kõige aktiivsema arenguajaga. Ettevõtte kasv enne Esimest maailmasõda oli erakordne, kuid samas tüüpiline, kuna tugines uudsetele organisatsioonilistele struktuuridele ja tootmismeetoditele.

Lutheri vabriku esimese masstootmisartikli, vineerist toolipõhja edu avas ettevõttele rahvusvahelised müügisuhted, mille tulemusena rajati 1897. aastal Londonis ettevõte Venesta (veneer + Estonia), millele kuulus ainuõigus turustada Lutheri vabriku tooteid Briti impeeriumis. Venestale langes vineeritööstuse arengus tähtis ülesanne tutvustada ja propageerida vineeri kui uut materjali.

1935. aastal, julgustatuna arhitektuuri ja disaini uutest suundadest, aitas Venesta rajada Jack Pritchardil Isokon Furniture Company, mis omandas Inglise modernistlikus liikumises erilise koha. Venesta ja Isokoniga tehtud projektide ja tootearendusega kaasnesid Lutheri firma suhted juhtivate moodsate arhitektide ja disainerite Walter Gropiuse ja Marcel Breueriga.

Paljud modernistid uskusid võimalusse rakendada mööbli tootmises teaduslikke meetodeid ja 1930. aastatel arvati, et vineer pakub sellise võimaluse. Isokoni mööbliettevõttest kujunes lühikeseks ajaks laboratoorium, kus tehti vineeriga huvitavaid eksperimente.

1939. aastal, mõned kuud enne Teise maailmasõja puhkemist, esitles Mehaanilise Puutööstuse Aktsiaselts A. M. Luther ettevõtte toodangut Tallinna börsisaalis oma viimasel ülevaatenäitusel.

Lutheri kvartal asub 2,3 ha suurusel maa-alal. Selle 20. sajandi algul rajatud hoonestus kuulub ajaloolise tööstusarhitektuuri ansamblisse. Alates 1997 on kõik eelmise sajandi algul ehitatud hoonedmuinsuskaitse all arhitektuurimälestistena. 2006–2008 toimunud ehitustööde käigus lammutati osa hoonestusest, mis oli valminud pärast Teist maailmasõda ning millel polnud ajaloolist ega arhitektuurilist väärtust.

Olemasolevatest Lutheri kvartali hoonetest (nn suur maja, parkimismaja ja hoovimaja) on ehitatud uus elurajoon, mis valmis 2008. aasta kevadel ning milles on kokku 132 korterit.

Fotol Lutheri vabrik ja Pärnu maantee sajandi eest.

Artikli autor: Jaak Juske
Allikas: http://jaakjuske.blogspot.com/

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

− 2 = 6

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!

Kinnisvarakoolis järgmisena:

Kinnisvara ABC