Ajaloorubriik: Tallinna suvemõisade kadunud maailm

Sajandi eest asus tänase Tallinna aladel kokku mitukümmend suvemõisa, aadlike ja jõukate linnakodanike kaunist suvist residentsi. Täna on neist alles vaid mõned, osa elab aga edasi kohanimedes.

Tallinna suvemõisate algus jääb keskaega, kui väljapoole linnamüüre hakati rajama linnakodanike ja Toompea elanike aedu. 1688. aasta linnaplaanile on kantud juba 23 sellist aeda ehk saksa keeles Hof’i: 15 neist asus Kristiine heinamaadel, 7 tänase Kadrioru pargi ja lauluväljaku piirkonnas ja üks Juhkentalis.

Kõikidesse neisse piirkondadesse tekkis pärast Põhjasõja hävingut suvemõisaid juurde, kusjuures nende rajamisel näitasid eeskuju kõrgemad võimukandjad. Näiteks feldmarssal vürst Dolgoruki (Köningsthali suvemõis), kuberner Friedrich von Löwen (Löwenruh) jne. Isegi tsaar Peeter I, kes ostis Lasnamäe veeru alt kokku mitme suvemõisa maad ning hakkas sinna rajama nn Kuningamõisa. Hiljem hakkas see kandma tsaari abikaasa auks nime Catharinenthal ehk rahvapäraselt Kadriorg.

Uusi ja vanu suvemõisaid hakatigi keisri eeskujul nimetama naisenimedega. Nii tekkisid kaardile Annenhof, Natalienthal, Clementinenthal ja Luisenthal, kusjuures mitme mõisa puhul muudeti omanikevahetuse korral ka mõisa nimi uue omaniku abikaasa järgi ära. Nii sai näiteks Annehofist Marienthal ja Natalienthalist Charlottenthal.

Tihti ei hoitud kokku, et naabrist uhkem suvemõis rajada. Mitme suvemõisa juurde loodi kaunid pargid, kasutades kaskaadide ja tiigikeste jaoks ära sealseid allikaid ja ojakesi. Hiljem arendati neist välja aga suuremad töönduslikud kalatiigid. Eriti suurejooneliselt tehti seda Löwenruh’s, Charlotenthalis, Marienthalis ja Gertrudenlustis. Mõned kalatiikidest on säilinud tänaseni, kõige paremini saab neid näha Lõwenruh pargis. Mitmetes suvemõisates tegeldi põllundusega, näiteks Blankenthalis kartuli sordiaretusega.

18. sajandi lõpul tekkis nõudlus erinevate lõbustusasutuste järele, kus seltskond koos saaks käia. Mitmed suvemõisad leidsid oma suuna kõrtse, restorane ja muid taolisi asutusi luues. Tuntuim sellistest oli Wittenhof, kuhu ehitati Cap de bonne Esperence’i (Hea Lootuse Neem) nimeline restoran. Löwenruh’s ja Charlottenthalis korraldati eelkõige suveperioodil mitmesuguseid vabaõhupidusid.

18.-19. sajandi vahetusel läksid tänaste SPAde eelkäijatena moodi veemõnusid pakkuvad asutused. Mitmed lõbustusasutused orienteerusid kiiresti ümber, eelkõige Wittenhof ja Löwenruh. Neis oli nüüd muu hulgas võimalik võtta ravieesmärgil kuumi ja külmi mereveevanne, milleks kasutati väidetavalt tervistavat, kõrge rauasisaldusega vett. Eriti populaarseks muutusid need asutused pärast Napoleoniga peetud sõdu.

Populaarsesse Löwenruh’sse sõitis kesklinnast kindlate vaheaegade tagant lausa spetsiaalne voorimees. 19. sajandi keskel hakkas rohkem esile kerkima Kadriorg, kuhu oli Wittenau suvemõisa rajatud Witte puhkuse- ja suplusasutus, mis hakkas tasapisi Kristiine piirkonna kliente endale võitma. Seda nüüdse Russalka mälestusmärgi lähedal asunud suvituspaika külastasid isegi mitmed keiserliku perekonna liikmed.

Mõnes suvemõisas asutati lisaks tööstusettevõtteid: liimivabrik Charlottenthalis, värvimise ja sitsitrükkimise töökoda Mustjõel, äädika- ja salpeetritööstus Löwenruh’s, moodne lubjapõletusahi Clementinenthalis. Marienbergis rajati 1812. aastal toorsuhkru rafineerimise ja siirupi tootmise töökoda. 19. sajandi keskel hakati tegelema tärklise tootmisega. Sagedasti tegeleti aiasaaduste kasvatamisega.

Kuid Tallinn kasvas pidevalt, eriti hoogsalt tööstusrevolutsiooni ajal 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Sel ajal hakati mitmete suvemõisate territooriume tükeldama ning ehituskruntidena linnakodanikele müüma. Ühe esimesena tabas see saatus Luisenthali, kus kunagisest suvemõisast on säilinud üksnes tänavanimi Luise. Samal perioodil hakkas piir suvemõisate ja uhkete villade vahel hägustuma.

Kuna suur osa vanadest suvemõisatest polnud kaitse all, lammutati enamike hooned nõukogude ajal. Seejuures pole paljudest neist säilinud ühtegi kujutist, rääkimata mõõdistamisest ja kirjeldamisest. Kõige ehedamal kujul on alles uhked Kadrioru ja Maarjamäe lossid koos aia ja kõrvalhoonetega. Tänane Vabaõhumuuseum on aga rajatud Rocca al Mare ja Liberty suvemõisa maadele. Neist viimase hoonetesse rajatakse vabariigi presidendi residents. Rocca al Mare kõrval elab ka mitu teist mõisa edasi kohanimedes. Neist üks tuntuim kindlasti bürgermeister Jobst Donte poolt 17. sajandi alguses rajatud suvemõis, mida kohalik rahvas eestipäraselt Tondiks kutsuma hakkas.

Üldiselt võib pealinna kunagised suvemõisad jagada aga täna viide rühma:

  1. Suvemõisad, mille asukohta ei ole visuaalselt enam võimalik kindlaks teha. Sellised suvemõisad on näiteks Duborg, Sõjamäe, Estonia ja Erbe.
  2. Suvemõisad, millest on säilinud mõningane hoonestus, kuid haljastusest vaid mõned puud. Sellised on näiteks Wittenhof ja Tiesenhusenite suvemõis.
  3. Suvemõisad, mille hoonestus on hävinud, kuid on säilinud osaliselt haljastust. Sellised on Gloy ja Windeki suvemõisad.
  4. Suvemõisad, mille hoonestus ja haljastus on osaliselt säilinud, kuid olemasolevad hooned pärinevad suvemõisaperioodi lõpust, kui need muudeti tööstuslikel eesmärkidel. Osaliselt võib olla ka tegu vanale vundamendile uute hoonete püstitamisega. Sellised on näiteks Mustjõe, Lindheim, Friedheim ja Carlshof.
  5. Suvemõisad, mille hoonestus on enamuses hävinud, kuid on säilinud enam-vähem terviklik haljastus. Näiteks Löwenruh ja Dunten.

Lisaks suvemõisatele kuulus suur osa tänase Tallinna linna maadest rüütli- ja linnamõisatele. See on aga juba omaette põnev lugu.

pfa
Fotol kunagine Pfaffi suvemõis Narva maantee 81.

Artikli autor: Jaak Juske
Allikas: http://jaakjuske.blogspot.com/

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

92 − 89 =

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this:
Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!