Kui varasemalt reguleeris õigust kasutada võõrast maatükki asjaõigusseaduse § 142, siis 01.08.2014. a. jõustus keskkonnaseadustiku üldosa seadus, mille 4. peatüki 2. jagu (paragrahvid 32 kuni 39) reguleerivad igaühe õigust võõra maatüki kasutamiseks ehk lihtsamalt öeldes „kolisid“ asjakohased sätted uude õigusakti ning edaspidi ei reguleeri toodud teemat enam asjaõigusseadus vaid uus keskkonnaseadustiku üldosa seadus.

Samuti on toimunud mitmed sisulised muudatused regulatsioonis, mis on leidnud päris palju kajastamist ja kriitikat meedias. Kuna meedia vahendusel loodud pilt uuest regulatsioonist on andnud kinnistuomanikele suhteliselt vale ettekujutuse igaühe õigusest kasutada võõrast maatükki, siis käsitleme alljärgnevalt antud temaatikat ning üritame lahti seletada, mis muutus uue seaduse võõra maatüki kasutamist reguleerivate sätete jõustumisega kinnistuomaniku jaoks.

Kui vana regulatsiooni kohaselt ei võinud võõral kinnisasjal, mis oli omaniku poolt piiratud või tähistatud, ilma omaniku loata üldse viibida ning omaniku poolt piiramata või tähistamata kinnisasjal ei võinud ilma omaniku loata viibida päikeseloojangust päikesetõusuni, siis uue regulatsiooni järgi on tegelikult igaühe õigust isegi rohkem piiratud ning võõral maatükil viibimine on lubatud üksnes maaomaniku loal.

Samas eeldatakse loa olemasolu juhul, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil (nt ei saa tahe ilmneda lihtsalt sildist „Eramaa“, vaid selle juures peaks olema täiendav lause, mis keelaks ka seal viibimise), või kui tahe piirata viibimist ei ilmne muudest asjaoludest (näiteks omaniku otsene suuline keeld tema maatüki kasutamise kohta).

Õuemaa kohta eeltoodu ei kehti, st seal ei eeldata loa olemasolu mitte mingil juhul ehk teisisõnu võõra õuemaa kasutamiseks peab tingimata olema maaomaniku luba.

Riik või kohaliku omavalitsuse üksus võib piirata enda omandis oleval maatükil viibimist, kui see on vajalik avalikes huvides või kolmandate isikute, sealhulgas maakasutajate huvide kaitseks ehk siis muul juhul ei või riik või kohaliku omavalitsuse üksus piirata enda omandis oleval maatükil viibimist.

Ühtlasi on uudisena sätestatud kohustused, mida tuleb täita võõral maatükil viibides:
– tuleb järgida seaduses sätestatud piiranguid ja maatüki omaniku õiguspäraseid nõudeid ning võimalikult suures ulatuses vähendada keskkonnahäiringute teket.
– tuleb arvestada maatüki omaniku huve, eelkõige vältida omandi kahjustamist ja kodurahu häirimist.

Sisuliselt näiteks:

– ei tohi viibida piiramata koristamata viljapõllul või niitmata heinamaal, kuna sellise tegevusega tekitatakse kindlasti maa omanikule kahju.
– Koeraga võõral maatükil liikudes peab koer olema lõastatud (v.a. teenistuskoerad teenistusülesannete täitmisel ja jahikoerad jahipidamisel), kui maaomanikuga ei ole kokku lepitud teisiti.

Mis puudutab võõral maatükil asuva tee ja raja kasutamist, siis avalikult kasutatavaid teid ja erateid võib kasutada igaüks teeseaduses ning muudes seadustes sätestatud ulatuses ning teid, mis ei ole rajatised ehk teisisõnu radu võib kasutada jalgsi, jalgrattaga või muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Samuti ei või omanik keelata eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole talle koormav. Eratee või raja kasutamise liigset koormavust eeldatakse õuemaal asuva eratee või raja korral, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Lisaks on uues seaduses reguleeritud ka võimalikud tegevused võõral kinnistul:

– lubatud on võõral maatükil looduses vabalt kasvavate marjade, seente, pähklite, mahalangenud okste ja muude loodussaaduste korjamine, kui omanik ei ole määranud teisiti. Muidugi tuleb arvestada maaomaniku huvidega ning sellega, et sellise tegevusega maaomaniku vara ei kahjustataks.

– Võõral maatükil võib uue seaduse järgi ka telkida või muul viisil püsivamalt peatuda, kuid seda üksnes omaniku loal.
Ka siin eeldatakse loa olemasolu (küll mitte kauemaks kui ööpäevaks), kuid seda väljaspool selgelt piiritletavat kompaktse asustusega ala ja juhul omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe telkimist või muud püsivamat peatumist piirata, või kui tahe piirata viibimist ei ilmne muudest asjaoludest.
Lisaks tuleb telkimise ja muu püsivama viibimise korral selleks ettevalmistamata ja tähistamata kohas hoiduda väljapoole elumaja arvestatavat nähtavus- ja kuuldekaugust. Avatud maastikul tuleb hoiduda elumajast vähemalt 150 meetri kaugusele. Telkimisega käib kaasas tihti ka lõkke tegemine ja see on võõral maatükil lubatud ainult omaniku loal. Luba eeldatakse olevat omaniku poolt lõkke tegemiseks ettevalmistatud ja tähistatud kohas.

Kui mõne maaomaniku kinnistul on veekogu, mis ei ole avalikult kasutatav, siis seda võib kasutada üksnes omaniku loal. Luba veekogu avalikuks kasutuseks eeldatakse olevat, kui veekogu ei ole piiratud ega tähistatud viisil, millest ilmneb tahe piirata veekogu kasutamist, või kui tahe piirata veekogu kasutamist ei ilmne muudest asjaoludest.

Asjakohane oleks ka märkida, et veekogu määratakse avalikuks kasutamiseks veeseaduses sätestatud tingimustel ja korras ning kui veekogu on avalikus kasutuses, siis seda ei või kaldaomanik takistada, sealhulgas ei või ta sulgeda vooluveekogu veeliikluseks suuremas ulatuses kui üks kolmandik selle laiusest.

Kallasrada (kaldariba avalikult kasutatava veekogu ääres veekogu avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sealhulgas selle kaldal liikumiseks) peab kaldaomanik igaühel lubama kasutada ning seda tõkestada võib kalda omanik või valdaja kohaliku omavalitsuse üksuse või Põllumajandusameti kirjalikul nõusolekul ja põhjendatud vajaduse korral, nagu seda on loomade karjatamine või maa kuivendamine. Sellisel juhul peab aga kalda omanik või valdaja tagama tõkkest üle- või läbipääsu kallasrada mööda liikumiseks.

Kallasraja laius on laevatatavatel veekogudel kümme meetrit ning teistel veekogudel neli meetrit. Kallasraja laiust arvestatakse lamekaldal põhikaardile kantud veekogu piirist ja kõrgkaldal kaldanõlva ülemisest servast, arvates viimasel juhul kallasrajaks ka vee piirjoone ja kaldanõlva ülemise serva vahelise maariba.
Kui kallasrada on üle ujutatud, on ajutiseks kallasrajaks kahe meetri laiune kaldariba veeseisu piirjoonest. Kui ka ajutisel kallasrajal liikumine on takistatud, peab kaldaomanik tagama läbipääsu mujalt oma kinnisasjal, kui see ei ole talle ülemäära koormav.

Purre, sild või muu veekogus või selle kohal asuv ehitis ei ole kallasraja osa ning sellist ehitist võib kasutada üksnes omaniku loal. Kasutamise luba eeldatakse olevat, kui omanik ei ole ehitist piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata ehitise kasutamist võõraste poolt, või kui tahe piirata kasutamist ei ilmne muudest asjaoludest. Omanik peab lubama ehitise kasutamist, kui see on vajalik kallasrada mööda liikumiseks.

Kallasraja võib sulgeda ülekaaluka avaliku huvi korral ning ka ülekaaluka erahuvi korral sellisel õiguslikul alusel püstitatud ehitise vahetus läheduses, mille ehitamisele vastavalt looduskaitseseadusele ei laiene ehituskeeld ehituskeeluvööndis või mille ehitamiseks on ehituskeeluvööndit õiguspäraselt vähendatud.

Kohaliku omavalitsuse üksus peab planeeringutega tagama avaliku juurdepääsu kallasrajale ning otsustab kallasraja sulgemise üldplaneeringuga. Kallasraja sulgemise korral peab suletud kallasraja tähistama ja võimaldama suletud kallasrajast möödapääsu.

Lõpetuseks võiks öelda, et uus seadus reguleerib võõra maatüki kasutamist varasemast hoopis täpsemalt ning pilt on kinnistuomaniku jaoks palju selgemaks muutunud. Võõral kinnistul viibida võib siiski põhimõtteliselt vaid omaniku loal. Isegi kui on võimalik loa olemasolu seadusest tulenevalt eeldada, siis võib omanik igal ajal tema kinnistul viibimise keelata suusõnaliselt ning sellist korraldust tuleb ka täita.

Allikas: http://www.omanikud.ee/