Eesti rahvaarvu kahanemine on viimastel aastatel peatunud, mis võrreldes teiste Baltimaadega on harukordne olukord. Oluliselt väiksemas väljarändes võib peituda ka üks põhjustest, miks ei ole teistel Baltimaadel õnnestunud Eestile järele jõuda.

Eesti rahvaarv suureneb

Lõppeval nädalal avaldas Statistikaamet esialgsed andmed Eesti rahvaarvu kohta käesoleva aasta 1. jaanuari seisuga. Kuigi poliitikute retoorikat kuulates, võiks oodata justkui järjekordset kurvastavat teadet kaduvast Eesti etnosest, siis tegelikkuses suurenes rahvaarv mullu enam kui 3000 inimese võrra. Samasuguse positiivse sõnumi edastas Statistikaamet ka 2017. ja 2016. aasta jaanuaris, kuid kahjuks ei saa siiski öelda, et Eesti rahvaarv oleks suurenenud juba kolm aastat järjepanu. Nimelt on mullust näitajat veidi korrigeeritud ja revisjoni tulemusena 2016. aastal rahvastik siiski vähenes – kuid ainult 300 inimese võrra. Sellegipoolest, võrreldes 2015. aasta 1. jaanuariga elab täna Eestis pea 5500 inimest enam – see on umbes Türi linna jagu rahvast.

Kahjuks ei ole trendimuutus põhjustatud sündimuse kasvust. Lapsi sündis mullu veidi üle 13 500, mida on 400 võrra vähem, kui 2016. aastal. Eelkõige põhjustab rahvastiku juurdekasvu muutunud rändetrend: viimastel aastatel saabub Eestisse rohkem inimesi, kui siit lahkub. Esialgsetele andmetel ületas eelmisel aastal sisseränne väljarännet koguni kahekordselt, kuid tõenäoliselt korrigeeritakse aasta jooksul neid näitajaid võrdsemaks. Tähelepanuväärne on ka sisserände allikas. Erinevalt mõnest jõukamast Lääne-Euroopa riigist, põhjustab sisserände suurenemist mitte kolmandatest riikidest pärit sõjapõgenike saabumine, vaid eestlaste endi tagasiränne teistest riikidest, eriti Soomest. Muutuse peamiseks põhjuseks tuleb pidada kiiret majandusliku heaolu suurenemist: töökäsi napib pea kõigil aladel ja vahe Põhjamaade palgatasemega on vähenenud. Samal ajal kestab Soomes palkade paigalseis ja ka töötuse määr ületab Eestit märkimisväärselt.

Eesti on teiste Balti riikidega võrreldes erand

Kolmandat aastat järjest saabuvad head uudised võivad mõne panna ehk juba õlgu kehitama ja nentima, et suuri probleeme jagub meil teisigi. Peame endale siiski aru andma, et tegemist on suure võiduga ja võrreldes teiste Balti riikidega on meie positsioon harukordne. Kõrvutades kolme riiki on tulemused vapustavad: kui viimase 10 aasta jooksul on Eestis rahvaarv kahanenud 20 000 inimese võrra, siis Lätis 260 000 ja Leedus enam kui 400 000 võrra. Väljendades sama protsentides, siis on Eestis rahvastik vähenenud 1,5%, Lätis 12% ja Leedus 13%. Leedu rahvaarvu langus on olnud seejuures kiireim kogu Euroopa Liidus.

Languse põhjuseks on olnud mõistagi väljaränne, mida soosib madal palk ja rikka Lääne-Euroopa lähedus ning avatud tööturg. Probleem on seda valusam, et eelkõige on lahkujad noored inimesed, kel parim tööiga ja laste saamine alles ees seisavad. Eurostati prognooside kohaselt kahaneb veel alles hiljuti 3,5 miljoni inimese koduks olnud Leedu elanike arv 2047. aastaks alla 2 miljoni piiri. 1995ndal aastal 2,5 miljonini küündinud Läti rahvaarv langeb umbes sama ajaga alla 1,5 miljoni. Kuigi niivõrd pika aja peale täpsete prognooside tegemine on muidugi esoteerika, siis sarnaste trendide jätkumise korral oleks 100 aasta pärast Eesti rahvaarvult Lätiga võrdne.

Eesti oluliselt parema olukorra põhjuseks tuleb pidada erinevust rände sihtkohtades. Kui Eestist on läbi aastate lahkutud enamasti vaid 80 km kaugusel asuvasse ja kultuuriliselt lähedasse Soome, siis teistes Baltimaades on väljarände peamiseks sihtkohaks olnud teises Euroopa Liidu otsas asuv Suurbritannia. Kuigi aja möödudes on reisimine muutunud vähemalt suhtelisel skaalal odavamaks, siis ilmselgelt võimaldab geograafiline lähedus eestlastel tihedamini kodumaad külastada. Paljude eestlaste jaoks ongi Soome olnud pigem ajutine peatuspaik töötamiseks, mis tähendab vaid ühe inimese pendelrännet, mitte terve perega teise riiki kolimist. Lätist ja Leedust on lahkumine olnud aga jäädavama iseloomuga ning minnakse juba koos perekonnaga.

Kahjuks pole muutust suutnud esile kutsuda ka Suurbritannia peagi saabuv lahkumine Euroopa Liidust. Vastupidiselt tundub justkui, et lähenev tähtaeg annab lahkuda soovijatele indu juurde, sest kardetakse, et alates 2019. aprillist ei pruugita neid enam riiki lubada. Kummastavana mõjub ka asjaolu, et kui varasemalt on otsitud korrelatsiooni majandusnäitajate ja väljarände vahel, siis enam ei näi need seosed kehtivat. Sarnaselt Eestile on nii Lätis kui Leedus tööpuudus viimastel aastatel jõudsalt vähenenud ja palgad oluliselt kasvanud. Sellele vaatamata, pole see pannud teisi baltlasi aga kodumaale jääma ega naasma. Eeltoodu taustal pole imeks panna, et erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest ei võimutsenud Leedu viimastel valimistel mitte immigratsioonivastane partei, vaid emigratsioonivastane partei.

Väljaränne pidurdab Baltimaade konvergentsi jõukama Euroopaga

Ühe põhjalikuma analüüsi Ida-Euroopa väljarändest on 2016. aastal koostanud Rahvusvaheline Valuutafond IMF. Positiivsena tuuakse selles välja, et isiklikul tasandil on idaeurooplaste väljaränne olnud kindlasti edulugu, aidates inimestel parandada oma elustandardit oluliselt kiiremini, kui see oleks saanud sündida koduriigis. Nende inimeste jaoks, kes on otsustanud oma sünnimaale truuks jääda, on ulatuslik väljaränne muutnud elu aga halvemaks. IMFi hinnangul ongi Ida-Euroopa rändelaine puhul suurimaks ohuks nö „nõiaringi“ tekkimine, kus noorte ja haritud inimeste lahkumine aeglustab päritoluriigi majanduskasvu, kuid kiirendab sihtriigi oma, tekitades jääjates seega veelgi suuremat motivatsiooni elukohta vahetada. Mida ulatuslikum ränne on, seda raskem on madalama elatusstandardiga riigil jõukamatele järele jõuda. IMFi hinnangul on väljaränne üks peamistest põhjustest, miks Ida-Euroopa tootlikkuse kasv on olnud prognoositust aeglasem ja kvalifitseeritud tööjõu puudus niivõrd terav. Samas raportis on leitud, et Lätis ja Leedus oleks ilma väljarändeta võinud aastatel 1995-2012 olla majanduskasvu tempo aastas keskmiselt 0,6-0,9% kõrgem.

Rände mõju võib olla mõistagi ka positiivne. Nii mõnegi Eesti ettevõtte jaoks on välisturgudel edu saavutamisel mänginud väga suurt rolli just mõne välismaalt naasnud eestlase värbamine, kellel parimad kogemused, kuidas endises elukohariigis äri teha ja seal ka laialdane tutvusvõrgustik. Lisaks aitab töökogemus välismaal juurutada siin uusi äriideid ja töövõtteid. Selle eelduseks on muidugi inimeste naasmine, mis Eesti puhul juba silma paistab, kuid teistes Baltimaades täna veel nähtav ei ole. Tähtsust omab mõistagi ka inimeste vanus. Need, kelle ilus idee on naasta kodumaale pensionipõlve pidama, panustavad koduriigi majandusse märkimisväärselt vähem. IMFi raportis tõstatatakse ka küsimus koduriiki saadetava rahalise abi mõju kohta. Ehkki Eesti puhul pole see nii suur teema, kui näiteks Rumeenias või mõnes teises vaesemas riigis, sõltuvad ka Eestis paljud leibkonnad perepea Soomest saadetavast sissetulekust. Kuigi analüüsi kohaselt on taolised rahasiirded panustanud tarbimise kasvu, siis ei aita need siiski kompenseerida riigi majandusele tervikuna sündinud kahju. Kokkuvõtvalt – peame Eestis täna olema väga õnnelikud, et erinevalt enamusest teistest Ida-Euroopa riikides on eestlased suutnud jõuka Lääne-Euroopa säravatele tuledele hästi vastu panna, mis pikemas plaanis lubab meil kiiremini ka rikastele riikidele järele jõuda.