SEB: Tööstuses jagub nõudlust, aga mitte töökäsi

SEB PankTööstuse majandustulemused on viimastel kuudel olnud hiilgavad ja võiksid olla veelgi paremad – kui jätkuks vaid materjali ja töökäsi.

Tööstus kasvab mühinal

Tööstuse kasvuhoog ei ilmuta raugemise märke. Viimati avaldatud numbrite järgi kasvas tööstustoodang septembris tööpäevade arvuga korrigeeritud andmetel pea 9%. Tööstuse kasv on olnud kiire juba pikema aja vältel, ent positiivse koondnumbri varju jääb nii mõnegi suure sektori totaalne edulugu. Näiteks on viimastel kuudel tootmismaht lausa viiendiku võrra suurenenud ehitusmaterjalide tootmises ja metallitööstuses, ent palju ei jää maha ka elektriseadmete tootmine. Kahekohalisi kasvunumbreid näitab vaatamata mullusele kõrgele võrdlusbaasile isegi majanduse jaoks väga oluline puidutööstus. Suuremates tööstusharudest on tootmismaht kahanenud vaid keemiatööstuses ja elektroonikaseadmete tootmisest. Vastupidist trendi neis tööstusharudes selgitab koroonakriisi leebumine, vähemalt globaalsel tasandil, mistõttu vajadus koduelektroonika ja desinfitseerimisvahendite pole nii karjuv, kui see oli eelmisel aastal.

Ent mis seal salata, nii mõnegi tööstuse tootmismaht võiks olla praegusest kõrgemgi – kui vaid jaguks sisendit millest toota. Ja seda veel muidugi sobiva hinna juures. Sama kinnitavad konjunktuuriuuringud: mitte iialgi varem pole nii suur osa tööstusettevõtetest nimetanud äri kasvu pidurdava tegurina materjali kättesaadavust. Selle aasta kolmandas kvartalis tõusis tööstusbaromeetri uuringus materjalipuudus lausa kõige olulisemaks tööstuse kasvu piiravaks teguriks. Neljanda kvartali uuringu põhjal on siin toimunud küll väike pööre tagasi. Viimase küsitluse järgi nimetas materjalinappust põhilise kasvu takistava tegurina umbes 25% ettevõtetest, ent lausa 38% tõi peamise pidurina esile tööjõupuuduse. Niivõrd tõsine oli tööjõuprobleem ettevõtjate jaoks viimati 2007. aastal.

Lihtsamaks niipea ei lähe

Tööstusettevõtjate murele ei ole kiiret lahendust. Kui kiiresti laheneb ülemaailmne kitsikus, kus kõike näib nappivat ja kõik kallineb, on tõeline miljoni dollari küsimus. Asjaosalised kipuvad rääkima, et ka kõige optimistlikumal juhul võiks see aset leida alles 2022. aasta teises pooles, ent vaevalt keegi kindlat vastust teab. Probleemi tahkusid on lihtsalt niivõrd palju. Algatuseks kriisist taastumise järel suurenenud nõudlus, siis USA ja muu maailma vaheline tasakaalustamatus kaubavahetuse osas, mis põhjustanud logistikakriisi, siis veel energiahindade kallinemine… Lisaks ei saa jätta mainimata, et hulk asjaosalisi on praeguse olukorraga vägagi rahul, sest segased ajad lubavad klientidelt koorida hingehinda. Samuti mõjutavad olukorra lahenemist klientide ootused. Kui ikkagi kardetakse, et vajalik sisendmaterjal pole õigel ajal kättesaadav või see aina kallineb, siis ostetakse võimalusel kaupa varuks rohkem kui parajasti tarvis, mis defitsiiti ja hinnatõusu veelgi teravdab.

Tööjõukriisist pole pääsu

Pikemas vaates pole praegune kitsikus muidugi tõsine probleem ja peagi leiab nõudlus ja pakkumine uue tasakaalupunkti. Palju keerulisem on lugu inimestega, kuna neid ei tooda juurde ükski tehas. Ja erinevalt kaubadefitsiidist ähvardab olukord tööturul leevenemise asemel pigem hullemaks minna. Pannes Eesti tööealise elanikkonna vanuse järgi joonisele, on olukorra tõsidus arusaadav igaühele. Niivõrd drastiline on meile vastu vaatav muutus. Kui üle 30-aastaseid inimesi on meil igas aastakäigus umbes 20 000, siis 29-aastaseid 17 000, 27-aastaseid vähem kui 15 000 ja 25- aastaseid 13 000. Sealt edasi jääb noorte arv pidama umbes 12 000 piirimaile. Seega kahaneb tööandjate värbamisbaas nooremas eagrupis sisuliselt paari aastaga 40%.

Tööealine rahvastik 2021 aastal vanuse järgi

Nii mõnegi ettevõtja arvates on ainus lahendus sellele probleemile võõrtööjõud. Ent nagu me teame, ei ole kolmandatest riikidest töötajate toomine Eestisse lihtne. Ja Euroopa Liidust ei soovi liinitöötajate tagasihoidlikku palgataset arvesse võttes tulla siia keegi. Kui ettevõtja murest on võimalik aru saada, siis ühiskondlikus plaanis tuleb tõsiselt küsida, kas töötajate hankimine välismaalt mõistlik ja vajalik on. Ehk ongi tööstuses võimalik vähemate töökätega hakkama saada? Nimelt – kuigi tööstuses on hõivatud 18% Eesti tööjõust, annab see vähem kui 15% majanduses loodud rikkusest. Mujal Euroopas on see suhe vastupidine. Lihtsustatult: me teeme liiga palju tööd liiga vähese raha eest.

Rohkem investeeringuid, rohkem äriarendust

Tööstuse ainus pääsetee oma kitsikusest tundub olevat investeerimine. Jagub ka lootust, et seda senisest innukamalt tegema hakatakse. Esiteks, tootmisressursside hõivatus on jõudnud ajaloolisele kõrgtasemele. Teiseks, tööstusettevõtete väga kõrge kindlustunne räägib sellest, et nõudlust jagub pikemaks ja investeeringud tootmismahu tõstmisse end ka ära tasuvad. Kolmandaks, suurenenud on laenunõudlus: kolmandas kvartalis kasvas uute laenude võtmine töötlevas tööstuses eelmise aastaga võrreldes 36%.

Lisaks kitsalt tehnoloogilise poolele investeerimisele tasuks mõelda muidugi laiemalt, kuidas suurendada mitte vaid käivet vaid ka kasumlikkust. Rohkem tähelepanu vajaks nii tootearendus, disain, turundus kui müügitöö. Just seal peituvad Eesti tööstuse madala tootlikkuse juurprobleemid, mitte et masina juures, kus Soomes üks mees töötab, meil kolm tükki seisaks.

Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!

Kinnisvarakoolis järgmisena:

06.-08.09.2022 Kinnisvara ABC