«Pisaraid sai valatud liitrite kaupa,» ütleb kolme lapsega tallinlanna. Ta on vaid üks sadadest kodulaenu tasumisel hätta jäänud inimestest, kel pole tänaseks enam oma kodu.

«2009. aasta jääb mulle vist elu lõpuni meelde,» ütleb tallinlanna Marie Pealinnale. «See oli lihtsalt niivõrd õudne!» Marie on 31-aastane kolme lapse ema, kes 2008. aasta septembris jäi tööta ja aasta hiljem kaotas ka kodu. Oma uskumatult dramaatilist lugu jutustades ei muutu naine ülemäära tundeliseks, vaid võtab toimunut paratamatusena. Näib, nagu ei suudaks ta ikka veel uskuda, et juhtunud on midagi nii hirmsat.

2007. aastal soetas Marie endale kahetoalise 45 m² suuruse korteri Mustamäel. Hinnaks 990 000 krooni ehk peaaegu miljon. Nagu paljud teised noored, võttis Marie kodu soetamiseks pangast laenu. «Ma ise ka imestasin, kui kergesti nad mulle laenu andsid – sain 8500 krooni palka, aga laenu põhiosa makse 25 aasta peale oli 6000 krooni kuus.» Lisaks muidugi intressid ja kommunaalkulud. Marie elukaaslane oli käendajaks ja aitas ka võlga maksta.

Kodust ilma

Kuni Mariel ja ta elukaaslasel oli tööd, läks võla tagasimaksmine üsna ladusalt. «Kuna tollal võtsid paljud mu tuttavad kodu ostmiseks sarnastel tingimustel laenu, siis tundus olevat totter jätta võimalus kasutamata,» räägib Marie. «Suur soov oli üürikast välja päris oma koju saada.»

Paraku jäi oma kodu nautimise aeg sellel perel lühikeseks. Majanduse jahtudes 2008. aasta sügisel kaotas naine töö ja ka mehe äri hakkas allamäge veerema. «2009. aasta jaanuaris võtsin ennast töötuna arvele, aprillis sain lõplikult aru, et uut töökohta on võimatu leida ja võlga enam tagasi maksta ei suuda,» räägib naine. Ta taotles pangast maksepuhkust, kuid seda talle ei võimaldatud – põhjenduseks asjaolu, et laen veel niivõrd värske. Mõnda aega püüdis naine end kuidagi reel hoida. «Müüsin maha kõik vähegi väärtuslikud asjad, võtsin vana võla katteks uusi laene peale. Pensionärist ema toetas iga kuu 500 või 1000 krooniga…»

Pingutusest ei olnud abi. Ühel päeval teatas Swedbanki laenuhaldur, et korter tuleb sundmüüki panna. Kohtutäituri kulliküünte vahele asi siiski ei jõudnud – Marie otsustas ise korteri maha müüa, lootes saada parema hinna kui kohtutäitur. «Arvestades, et kinnisvarahinnad olid vahepeal kõvasti langenud, küsisin korteri eest 425 000 krooni ehk ostuhinnast enam kui poole vähem. Seda hinda ma ei saanud.» Marie kodu läks müüki 310 000-ga, pank sai 280 000. «Võib-olla oleksin ka rohkem saanud, aga sel perioodil olin nagu vati sees ja ei saanud isegi aru, mis toimub – tahtsin ainult kõigega võimalikult kiiresti ühele poole saada.» Kuigi praegu räägib Marie oma lugu üsna emotsioonitult, tunnistab ta, et möödunud aasta lõpus sai pisaraid valatud liitrite kaupa. «Igasugu mõtteid käis peast läbi,» nendib ta ebamääraselt, «aga siis mõtlesin, mis lastest saab…»

Võlg kogu eluks

Oma kodu soetamise tehingust väljus Marie vaesemana ja kodutumana kui kunagi varem – tal ei ole elukohta, tal pole tööd, küll aga on üleval üüratu laenuvõlg pangale – 690 000 krooni – ja veel vähemalt 100 000 eest väikelaenuvõlgu. Ja loomulikult külmutatud pangaarved. «Pangast öeldi, et võla tagasimaksmiseks pean tasuma 20 aasta jooksul 5000 krooni kuus, aga praegu küll ei koida, kust ma sellise raha peaks leidma.»

Võimalus selles elus endale ja oma lastele päriskodu soetada on peaaegu null.

Marie juhtumiga tegelev sotsiaaltöötaja ning võlanõustaja Katri Heinjärv nendib, et ilmselt jääb Marie eluaegseks pangavõlglaseks. «Või kui ta peaks ka otsustama eraisiku pankroti kasuks ja taotlema võlgadest vabastamist, siis tähendaks see mitmete aastate pikkust elamist vaid miinimumpalgaga,» selgitab Heinjärv. «Juba kohtumenetluskulud lähevad praeguse seaduse järgi maksma 20–30 000. Lisaks peab inimene selleks, et eraisiku pankrotti taotleda, käima tööl.»

Võlgadest vabastamise menetlus kestab praeguse pankrotiseaduse järgi (õige pea peaks seadus küll leebemaks muudetama – toim) tervelt viis aastat ning selle vältel tuleb võlgnikul loovutada esimesel aastal võlausaldajatele 100%, järgmisel 85%, ülejärgmisel 80% ja edaspidi 75% oma sissetulekutest.

Uus algus sotsiaalmajutuses

Muust varast on võlgnik selleks ajaks ilma jäänud, sest see on pankrotimenetluses menetluskulude ja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks maha müüdud. Seega peab võlgnik pankroti ning sellele järgneva võlgadest vabastamise menetluse jooksul kokku umbes kaheksa aasta jooksul ära elama üsna olematutest summadest. Marie puhul, kuna ta on kolme lapse ema, näeb seadus siiski ette kindla summa, mis perele kätte peab jääma. Ning siis, pärast pikki vintsutusaastaid võib kohus vabastada ta võlgade tasumisest, mida pankrotimenetluse ning võlgadest vabastamise menetluse käigus ei ole jõutud ära maksta.

Marie on enda sõnul kõik see aeg, mis ta on tööta olnud, aktiivselt uut kohta otsinud ja pakkide viisi CV-sid välja saatnud. «Olen saanud vastuseid küll ja mõned on ka intervjuule kutsunud, aga kui tuleb jutuks, et kasvatan kolme last, selgub, kuigi mitte otse näkku öelduna, et ma ikkagi ei sobi sellele tööle.» Nüüd on naine targu oma CV-st märke «kolm last» maha võtnud.

Praegu elab Marie välismaal töötava sõbra korteris Õismäel. Aga see on ainult ajutine lahendus. Maale ema juurde kolimisest ta ei mõtle. «Seal, 200 kilomeetri kaugusel Tallinnast, ei ole mul mingitki väljavaadet tööd leida,» arvab ta. «Pealegi on lastel siin oma sõpruskond välja kujunenud ja ka nende pärast ei tahaks Tallinnast ära minna.»

Endise korteriomanikuna ei saa Marie kohe taotleda kohta munitsipaalkorteris. «Selleks peab ta läbima teatud etapid,» märgib Heinjärv. «Elama mõnda aega – aasta-poolteist – sotsiaalmajutusüksuses ja alles siis võib linnakorteri saamiseks taotluse esitada.» Privaatsusega harjunud inimesele on sotsiaalmajutusüksuse kärarikkasse keskkonda kolimine üsna raske. Ja kindlasti ei täida see perele kodu aset – ema kolme pojaga peab hakkama elama ühes toas ning jagama kööginurka ning tualetti teiste majutusüksuse elanikega. «Tunnen laste pärast muret,» tunnistab Marie. «Koolis tehakse väga vahet, kellel mis marki telefon on, kes kus elab, kelle ema käib jala ja kes sõidab autoga…» Elamine sotsiaalmajutusüksuses ei ole midagi sellist, millega teismeline võiks sõprade ees uhkustada.

«Vahel mõtlen, et miks ometi see kõik just minuga juhtub – ma olen ju olnud korralik kodanik ja teinud enda arvates kõik õigesti, miks siis mind karistatakse,» arutleb Marie. «Aga lubasin uueks aastaks, et ei lase pead norgu ja võitlen edasi!»

Riigi suhtumine on liialt jäik

Heinjärve sõnul ei ole Marie juhtum sugugi ainuke omataoline. «Mustamäe linnaosas on meil arvel 10-12 sellist peret, kes laenuvõlgade tõttu kodu kaotanud ja nüüd linnalt elamispinda taotlevad. Riigi jäik suhtumine raskustesse sattunud inimestesse teeb nõutuks. Võtame näiteks juhtumi, kus kodulaenuga noore pere mõlemad täiskasvanud kaotavad töö – sissetulekut neil ei ole, aga laen tahab maksmist. Nii mõnelgi juhul on nende vanemad nõus lapsi toetama ja mõnda aega pangale ise laenuosa tagasi maksma. Aga elamiseks – toidu ostmiseks, kommunaalkulude maksmiseks – perel ikkagi raha pole. Loogiline oleks, et selline pere võiks taotleda toimetulekutoetust, et neile oleks tagatud minimaalnegi elamisraha, aga riik seda ei võimalda, sest vanemate osa laenu maksmisel käsitletakse tuluna.»

Heinjärve meelest tuleks toimetulekutoetuse kord paindlikumaks muuta, et need noored pered, kellel on peagi lootust endale uus töökoht leida, ei peaks ajutiste raskuste pärast oma kodust loobuma ja kolima linna sotsiaalmajutusüksusesse. «Riik tekitab praeguse poliitikaga kunstlikult kodutust,» leiab ta.

Uus kodutute laine?

Tallinna sotsiaaltöö keskuse direktor Kersti Põldemaa usub, et elanikkonna vaesema kihi jaoks on päris põhja alles oodata. «Tuleb uus kodutute laine,» ütleb Põldemaa. «Töötukassa väitel saabub kevadel see aeg, kus paljudel töötuks jäänutel lõpevad koondamisrahad ning töötukassa makstavad hüvitised-toetused, mille abil nad siiani oma kommunaalmaksud tasutud said.»

Põldemaa muret jagab võlanõustaja Terje Lääts: «Kui seni on ots otsaga kokku tuldud ja vanade võlgade tasumiseks uusi laenukesi peale võetud, siis nüüd inimesed enam nii lihtsalt läbi ei saa, sest laenud kuhjuvad.» Ja mingil hetkel võib inimene leida end olukorras, kus tema sissetulekud on kohtutäituri poolt arestitud, ja kui ka pangakontolt enam midagi välja pigistada pole, aga võlad jätkuvalt tasumata, võib juhtuda, et lõpuks pannakse kodu haamri alla.

Põldemaa sõnul on aeg, kui kodutusega silmitsi seisab hirmuäratavalt suur hulk peresid, juba ukse ees. Väljapääsu ei näi olevat, sest rahakott on praegu õhuke ka riigil ja kohalikel omavalitsustel, nii et lisatoetusi või suuri abiprogramme ei ole ilmselt oodata ka neilt. «Aga seda teemat peab arutama, mingigi diskussioon tuleks püsti panna,» mainib Põldemaa murelikult. Tema sõnul on ühiskonnale kaduma läinud maksumaksja ülalpidamine riigile suurem väljaminek, kui tema hädas toetamine.

Tallinn on viimased seitse aastat ainukese omavalitsusena ehitanud munitsipaalkortereid, ent Eesti riik erinevalt muust Euroopast avalikku elamufondi ehitamist ei rahasta. Pigem on valitsus munitsipaalelamute ehitamist pidevalt kritiseerinud.

«Eluaseme kättesaadavust ei ole võimalik tagada, kui pole efektiivselt toimivat (sotsiaal) üürisektorit,» sedastas uurija Anneli Kährik elamupoliitika alase uuringu kokkuvõttes mõned aastad tagasi. «Pole reaalne ega otstarbekas, et kõik inimesed soetaksid endale kuuluva eluaseme.»

Samuti nenditi uuringukeskuse Praxise tehtud eluasemepoliitika uuringus, et Eestis tuleks välja töötada eluasemepoliitika meetmete riiklik terviklik süsteem, mis senini puudub.

Analüüsi kohaselt pole Eesti riik elamupoliitikat sisuliselt arendanud, avalikule sektorile kuulub meil vaid 4% elamufondist, mujal kuni kolmandik.

«Eesti eristub oma senise elamupoliitika strateegiaga isegi teistest Euroopa üleminekuriikidest,» ütles Kährik. «Teistes Ida-Euroopa riikides tehtud uuring näitas, et kõigis maades peale Eesti on kohaliku tasandi poliitika põhieesmärgiks parandada eluaseme kättesaadavust väikese ja keskmise sissetulekuga leibkondadele või noortele peredele. Eestis on see eesmärk olnud pea tähtsusetu.»

Ekspert: sundmüügis kodud langevad kinnisvarahaide saagiks

Eelmisel aastal panid pangad sundmüüki rohkem kui poole tuhande eluasemelaenu tagasimaksetega hätta jäänud pere kodud.

Arvestades seda, et aastas tehakse Eestis umbkaudu 10 000 maja- või korteriostu, on sundmüüki pandud eluasemete arv ehmatavalt suur, sest see tähendab kodu kaotust tuhandetele inimestele.

Kinnisvaraekspert Tõnu Toomparki (pildil) hinnangul langevad sundmüüki pandud kodud peamiselt kinnisvarahaide saagiks. Sealjuures müüakse majad ja korterid mitmeid kordi alla selle hinna, mille eest nüüd suurtesse makseraskustesse sattunud inimesed need omal ajal ostsid. Üldjuhul tähendab sundmüük, et hättasattunu jääb kodust ilma, kuid ei pääse ka võlgadest panga ees.

Toomparki sõnul on selle probleemi üheks põhjuseks see, et tegelikult ei jõua need kodud reaalse enampakkumiseni. «Kohtutäiturid avaldavad müügipakkumistes vaid eluaset puudutava registriosa. Enamus inimesi ei saa aga sellistest kuulutustest aru, see on nende jaoks nagu hiina keel,» rääkis Toompark. «Kuulutuste juures pole fotosid ega plaane. Vesi on sogane ja meeldib ainult kitsale kihile, kes soovib odavat vara kokku osta.»

Kinnisvaraeksperdi sõnul takistab sisulise enampakkumiseni jõudmist ka kohtutäiturite poolt müügile seatud ajalimiit. «Kaks nädalat pole mõistlik piir, selle ajaga ei saa lihtne inimene pangast laenugi,» mainis Toompark. «Odavate korterite ja majade kokkuostjad on juba pikemat aega turul. Viimaste kvartalite andmed näitavad, et kinnisvaratehinguid on sõlmitud rohkem, kui pangad on laenu andnud. See tähendab, et odavaid kortereid ostavad inimesed, kellel on palju vaba raha. Vähemalt 2007. aastast, kui mitte kauemgi pangad spekulatiivseteks ostudeks eluasemelaenu ei anna. Kui ikka laenutaotlejal on kodu olemas, siis võetakse uue maja või korteri ostmist kui äri ja antakse laenu eluasemelaenust kõrgema intressiga.»

15 000 peret võib sattuda nö kuuse alla

Sel aastal võib ligi kümnendik kodulaenu võtnud peredest jääda tagasimaksetega hätta, enam kui kahel kolmandikul neist on lapsed.

Hättasattujaid võib olla isegi rohkem, kui majanduslangusele piiri ei panda. Ja kui majanduslangus pidurdubki, võib tööpuudus vaatamata sellele olla kõrge veel pikka aega.

Kodulaenu on võtnud Eestis 150 000 inimest-peret ning kokku on laenatud 97 miljardit krooni – ligikaudu Eesti riigi eelarve suurune summa.

•
Praeguseks on sundmüügis umbes 600 kinnisvaraobjekti ja pankrotihaldur Tiina Mitt ennustab, et kevadel läheb suuremaks inimeste väljatõstmiseks, sest pangad ootavad kevadel kinnisvarahindade tõusu, et paremat raha saada. Kuid mitte kõik kinnisvaraeksperdid ei looda kevadisele hinnatõusule. Samas – euribor, mis praegu oma rekordmadala tasemega kodulaenajate kasuks töötab, nii madalaks ei jää, tekitades omakorda raskusi juurde.

•
Head ajad majanduses langesid kokku ajaga, kui käis pankade omavaheline võitlus turu pärast, ning laenu mitte ei antud, vaid lausa suruti peale. Nüüd on sajad kodud haamri all ja pankade laenu andev käsi ei ole enam nii helde, muutes kinnisvaraturu veel seisvamaks. Kui Ameerikas võib inimene panna koduvõtmed ümbrikku ja saata need pangale jingle-mail’iga ehk siis kõliseva kirjana, mis on märgiks, et nüüd tuleb pangal oma võetud riskiga hakkama saada, sest see on finantsasutuse kohus, siis Eestis jääb kogu laenamise riski valu ja võlu laenuvõtja kraesse. Olgugi et just rahandusasutuses on tohutult palju rohkem kompetentsi nii majanduse kui rahamaailma riskide hindamiseks.

•
Laenubuumi ajal ei teinud valitsus midagi selle piiramiseks, pigem vastupidi. Näiteks 2003. aastal vabastati kodu soetamiseks võetud laenuintressid tulumaksust, et soodustada kodu omamist. Nüüd, kui inimestel on niigi raske, tuli minister Jürgen Ligi välja ettepanekuga kaotada kodulaenu intresside maksusoodustus. Ja mitte ainult tulevastel laenajatel, jutt on käinud ka seadusandliku pügala tagasiulatuvast jõust.

•
Keskerakond on teinud valitsusele ettepaneku, et pangalaen loetaks kustutatuks, kui pangale on tagasi antud laenu eest ostetud kinnisvara. Peaminister Andrus Ansipi meelest aga ei tohi pankureid ja investoreid üllatada poole protsessi peal sellega, et reegleid kardinaalselt muudetaks. Tema sõnul olevat see investorite petmine, mis kindlasti ei iseloomustaks Eestit kui ettevõtjasõbralikku riiki.

•
Euroopa Komisjoni hinnangul on valitsused ja parlamendid kohustatud majanduslangust pehmendama ning valima sobivad meetmed majandussurutisest välja tulemiseks. Juba on lasknud päästeplaani käiku Suurbritannia valitsus, millega töö kaotanud võivad taotleda riigilt abi kodulaenu tagasimaksmiseks. Selle kohaselt katab riik kuni 200 000 naela ehk siis üle 3 miljoni krooni suuruse laenu intressimaksed, kui selle võtnu on kaotanud töö.

https://pealinn.ee/2010/01/18/uus-kodutute-laine-sajad-kodulaenu-votnud-voi-toota-jaanud-pered-elavad-lageda-taeva-alla-jaamise-hirmus/