Me ei saa iial teada täpset tunnet, kuidas oli elada 19. sajandi Tartu puitagulis. Meie ainus võimalus pöördumatult minevikku vajunut veidigi kogeda ja selle kohta teadmisi ammutada on säilitada toonast füüsilist keskkonda, kirjutab muinsuskaitseameti ehituspärandi nõunik Kateriin Ambrozevits.

Eks me oleme kõik püüdnud kellelegi edasi anda meenutust mõnest kogemusest ja näinud enda arusaadavaks tegemisega üksjagu vaeva, samal ajal pisut kaheldes, kas endalgi kõik ikka päris õigesti meeles on. Alati jääb justkui midagi puudu, ükski sõna ei ole lõpuni piisav. Meeleline taju on see, mida ei lihtsalt saa üksnes sõnade abil päriselt mõistetavaks teha.

Tõeline ruumikogemus vajab meelelist taju. Seda, kuidas me end ruumis tunneme – siseruumis, linnaruumis, looduses. Meeleline taju koosneb lõhnast, helist, visuaalist, perspektiivist, mastaabist, positsioonist, vaatenurgast, liikumisest, lombis lirtsuvatest saabastest ja külmetavatest sõrmeotstest ja vihmast näol ja tuulest juustes ja teab veel millest. Kahemõõtmeline foto ei saa kunagi edasi anda sama tunnet. Isegi video mitte. Mistahes meediumi kaudu vahendatud kirjeldus on paratamatult filtreeritud läbi subjektiivsuse sõela, mis kannab edasi jutustaja kogemuse pinnalt tähelepanuväärsena esilekerkinud nüansse. Seal on natuke unustatut, pisut liialdusi ja ehk veidi varjatutki.

Kuigi on säilinud reisikirju, kroonikaid, maale, gravüüre ja fotosid, siis me ei saa kunagi päriselt aru saada, mis tunne oli elada 15. sajandil Revali hansalinnas, 18. sajandil Narva barokklinnas või 19. sajandil Tartu puitagulis. Need elamise rütmid, lõhnad ja helid on pöördumatult möödanik ja ainuke, mille tajumise võimaldamise nimel täna veel saab pingutada, on füüsiline ruum. Hooned, tänavad ja haljasalad. Ruumis liikudes tajume, kui kõrged on majad ja kas nende vahelt paistab taevast, kui kitsad on tänavad ja kas sammud kajavad majaseintelt vastu. Kuidas üle kolmemeetriste lagedega majas trepist kolmandale korrusele ronimine võtab hingeldama ka ilma poekotte tassimata ja kaheteistruuduline paksude klaasidega aken laseb tuppa vaid hajusat valgust.

Ruum ei ole kunagi juhuslik ja suvaline. Ruum kannab teavet loomisaegse tehnoloogia, ehitusvõtete, võimaluste, moe ja uskumuste kohta. Tallinna vanalinna kaupmehemajade sissepääsude ees olnud etikukividel kujutati allegooriaid kristlikust õpetusest sümboliseerimaks pererahva väärtusi ja tõekspidamisi – et sa ikka teaksid, et nendega tasub kaupa teha. Aknad koosnesid väikestest ruutudest, sest toonane töötlemise tehnoloogia lihtsalt ei võimaldanud veel luua suuremat klaasilehte. Kivihoone andis tunnistust peremehe jõukusest, aga puitmaja oli palju odavam ehitada, ja näitamaks end paremal järjel olevana, kasutati siis vähemalt kivihoonele omaseid dekoorivõtteid nagu kiviplokke imiteeriv puitlaudis hoonenurkades. Euroopa kõrgklassis armastatud dekoorimotiivide kasutamine näitas teadlikkust kaugel ja võõrkeelses maailmas toimuvast ning peegeldas seeläbi haritust, aga ka jõukust, mis oli eeldus nii sellesama hariduse omandamiseks kui ka moekohase luksuse lubamiseks oma kodu kaunistamisel. Keskajal kujunesid peamised tänavad kiriku, sadama ja turuplatsi vahel, planeeringute ajastul on hoonete paigutust mõjutanud muutused arusaamises kogukondliku läbikäimise ja privaatse ala tasakaalust. Kõigel, millest ruum koosneb, on põhjus.

Ruumi mõtestamise kaudu oskame seepärast teadvustada, seostada ja avastada tööstuse arengut, ajastulisi sotsiaalseid suhteid, hariduse kättesaadavust, poliitilisi valikuid, ideoloogiat, kaubandussidemeid, rahvuslikku eneseteadvust, majanduslikke võimalusi. Ruum sisaldab endas sügavat tähenduslikkust, mis peegeldab ühiskonna arengut. Mitte ükski hoone ei ole kunagi lihtsalt väliskeskkonnast välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Hoone, nagu ka tänavad ja pargid, on mälu, tunnismärk, mälestus.

Ruum paratamatult muutub ajas ja mõne arenguhetke külmutamine ei olegi eesmärk omaette. Isegi mitte seal, kus keskkond on hinnatud kultuuriväärtuslikuks – meie muinsuskaitse- ja miljööväärtuslikel aladel. Ka see ruum võib muutuda, lihtsalt areng peab austama seda, mis on ajahamba puremise kiuste, läbi sõdade ja uuenduste meieni säilinud ning mitte kirjutama üle nende lugusid, kes on seal elanud enne meid.

Mis on see koht, kuhu viiksid oma välismaalt tulnud külalise? Tallinna vanalinn on tõepoolest ainulaadne ja eriline, aga samahästi võiks külalise viia jalutama Sillamäe stalinistlikku linnasüdamesse, Haapsalu suvituskuurorti puitpitsiliste villade vahele, tutvustada Mustamäe vabaplaneeringulist modernismi, Narva ordulinnust, Pärnu KEK-i Kuldset Kodu või Koguva küla Muhu saarel. Igaüks neist on peatükk sellest loost, mis on Eesti toonud tänasesse.

Ent ükski ühiskond ei ole osanud väärtuslikuks pidada oma ajal loodut. Kõik need 19. sajandi tööstusrevolutsiooni järel maalt linna õnne otsima tulnud eestlastest või Tsaari-Venemaalt ümberasunud tehasetöölistele ehitatud väikeste kööktubadega puitkortermajad Tallinnas ja Tartus on olnud omas ajas hädapärased ja odavad. Aga nüüdseks ligikaudu saja-aastaste töölismajadega linnajaod on just viimaste aastakümnetega kujunenud aina hinnatuimateks kesklinnalähedasteks rohelisteks elupiirkondadeks. Veel oskavad vähesed näha kvaliteeti nõukogudeaegsete kolhoosikeskuste autoriarhitektuuris või tüüpprojektide järgi ehitatud kortermajadest koosnevas rajooniplaneeringus. Meie aja väljakutse on jätta see võimalus järeltulevatele põlvkondadele. See ongi kultuuri edasikandmine läbi aegade, nagu põhiseadus südamele paneb.