Maale! Aga milleks?

Aktuaalne teema linnast maale elama asuda meenutab hiljutist analoogset kampaaniat, kus rahvast hoopiski avalisüli linna kutsuti.

Kes ikka koera saba tõstab, kui mitte koer ise. Linnapea ülesanne on kindlustada linnale tulubaas läbi maksumaksjate kohaloleku. Maavanem loodab sama saavutada maakonnas. Igaüks on oma “äri” peal väljas. Loodetavasti on silme ees terendamas kogu ühiskonna heaolu kasv.

Maal on mõned tegurid, mida tuleb sinna elama asudes kaaluda.

Soetatava kinnisvara väärtus (maja, maa, korter) maal on madal. Puudub reaalne turg (72% kinnisvaratehingute väärtusest on tehingud kinnisvaraga Tallinnas ja Harjumaal) ja seetõttu võib konservatiivse kinnisvaraeksperdi koostatud hindamisaktis märgitud hind jääda alla konkreetse ostu-müügitehingu hinnale. See omakorda nõuab uue kodu ülesehituseks vajalikule pangalaenule juurde tavapärasest suuremat omafinantseeringut. Omafinantseeringu leidmine on praktika põhjal aga üks suuremaid takistusi noore laenuvõtja teel uue koduni.

Soovides järgmise kampaania ajal uude väljapakutavasse paika ümber kolida võib osutuda problemaatiliseks, sest olemasolevat kinnisvara ei õnnestu realiseerida sinna investeeritud väärtusele kohase hinnaga, kuna piirkondlik turuväärtus on endiselt nigel. Ja ega aastatepikkuse tööga kogutud varanatukese ümberkolimine odav ole.

Kinnisvara seisukohast annab madal ostuhind samas suurima perspektiivi tõusuks. See aga ei ole lootus, millele suuresti panustada. Või minna ka vastupidi.

Kinnisvaraga on probleeme veelgi.

Kogu taasiseseisvusaja vältel on elamumajanduse valupunktiks olnud investeeringud olemasolevasse elamispinda. Nii nagu muudki on need investeeringud maal eriti defitsiidis olnud. See tähendab, et elamispinna kaasajastamine nõuab uutelt elanikelt esmalt aastate jooksul tegemata jäetud investeeringute korvamist ehk lagunemise lõpetamist. Ja alles seejärel kaasaegse elamispinna kvaliteedi loomist. Ning seda linnaelanikest 22% väiksema leibkonnaliikme sissetuleku juures.

Linnamelus harjunul on tõenäoliselt üsna raske mõista, et ta ei saa ööpäevaringselt nurgatagusesse poodi juhuslikult otsasaanud leiba ostma minna. Või ööklubisse. Või miks takso ei tule mitte kahe minutiga, vaid hoopis kahe tunniga, sest see on hetkel teise sõiduga hõivatud. Väheoluline ei oli lasteaedade, koolide, raamatukogude kaugus ja kvaliteet, mida heal juhul hoiavad tasemel mõned fanaatikud.

Tegeleks maal kaugtööga?

Paraku on kaugtöö nii õhuke tegevuste kogum, mis sobib ainult vähestele ja mingis töölõigus. Kontoris kohalolek reeglina päris ära ei kao. Näiteks kinnisvaraturule pole kaugtöö võimalus märkimisväärset mõju suutnud seni veel avaldada.

Töökohtasid on napilt.

Võib küll öelda, et pendelmigratsioon 50 kilomeetri raadiuses on peatselt igati normaalne, kuid siin tuleb arvestada kohe täiendavate transpordikuludega. Kas kodu soetamisel on komplektis vaja varuda ka kohe uus auto? Linnateed ei ole head, kuid maakondades on asjad reeglina veel kehvemas seisus. See omakorda tähendab taas täiendavaid kulutusi. Ega bensiingi odavamaks lähe.

Maal on kindlasti palju positiivset.

On looduses linnulaul, mille asemel paneelelamurajoonis kuuleb vaid naabrite omavahelise kakluse sõimu. Maal saab lehmale pai teha, kanu lendama õpetada ja naabri hobusega ratsutamas käia. End ihult ja hingelt linlasena tundvale siinkirjutajale tunduvad need rikka inimese lõbudena, kel on linliku kiire elutempo ja teenuse sisseostmise asemel meeletult aega iga pisiasjaga ise tegeleda.

Ei ole saladus, et Eesti keskmisest palgast on kõrgem palk ainult Harju maakonnas. 2001. a. III kvartalis oli Eesti keskmine palk 5300, Harjumaal 6378, Jõgeva maakonnas Eesti madalaim keskmine palk 3573 krooni. Maakonnakeskuste palk on kõrgem maakonna keskmisest. See justkui räägib maapiirkonna rikkale isetegemisele vastupidist juttu. Tulles kõrgeima palga kontekstis palga tagasi pendelmigratsiooni juurde – seni on Tallinna ümbruse kinnisvarasoetajad, kes on Eesti keskmisest kindlasti rikkamad, pidanud piiriks 30 kilomeetrit, millest kaugemale eriti minna ei taheta.

Hinnates maale elamaasumisega seonduvaid tulusid-kulusid tervikuna tundub loobuda osast sissetulekust ja võtta omale kanda täiendavaid kulutusi ja kohustusi ebaratsionaalne.

Maal olemasolevate elamispindade sinna asumiseks põhjuse toomine on sama, mis öelda, et kaevus on veel vett – joome selle ruttu ära. Elamispinnad ei ole maal odavad seetõttu, et nad on maal. Fundamentaalne odavuse põhjus seisneb selles, et see elamispind ei anna piisavat võimalust lisaväärtuse loomiseks, millest kasvaks kasutaja ja seeläbi kogu ühiskonna heaolu. Kõigile ümberasustuse propagandistidele soovitaks väljapakutud plaanid tõsiselt läbi mõelda. Kas ei ole oht saada paari aasta pärast suurt kildkonda vaenlasi, kes oma viletsuse süüdlast otsima asuvad?

Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!

Kinnisvarakoolis järgmisena:

Planeerimisseaduse ja ehitusseadustiku uus rakendus- ja kohtupraktika